Lavastuse tutvustus

Ameerika kirjaniku Tennessee Williamsi ühe kuulsaima näidendi „Tramm nimega Iha“ keskmes on kunagine iludus Blanche, kes sõidab külla oma võõraks jäänud õele ja õemehele. Põrkuvad kokku kaks erinevat maailma. Blanche’i illusioonis elatud elu ei sobitu õe ja õemehe julma reaalsusega ja sealt saab alguse kaose ja muutumiste teekond, mis ei jäta ühtegi tegelast puudutamata.

Ma elan ajal, mil pea kõik mu ihad on mulle kerge vaevaga kättesaadavad, aga ometi olen ma õnnetu. Umbes nii võis tunda Tennessee Williams, kui tema hinge suurim iha – saavutada näitekirjanikuna kuulsus ja tuntus – oli täitunud näidendi “Klaasist loomaaed” ülemaailmse eduga. Järgnevalt kirjutas ta näidendi “Tramm nimega Iha”, milles 20. sajandi üks olulisimaid naistegelasi Blanche DuBois on mainitud trammiga jõudnud lõpp-peatusesse, jätkuvalt lootes, et siin ilmas leidub veel keegi võõras, kes võiks teda armastada. Ent Blanche ei taha tõde vaid illusiooni. Tema arvates on näilisus see, mis inimesi lummab – ega tõde ei tee ju kedagi õnnelikuks?
Inimlik tragöödia seisneb aga illusioonide purunemises – niipea kui kaks võõrast teineteist tundma õpitavad, niipea kui inimese ihad ja südamesoovid täituvad, kaovad ka illusioonid. Asemele jääb vaid tühjus – see õnnetu tõde.
Kas ei jäägi siis midagi muud üle, kui jääda lootma, nagu Blanche, võõraste lahkusele – samal ajal jäädes võõrasteks? Aga kui need vaesed võõrad on sama kadunud? Ja soovivad vaid ära kasutada teisi, justkui mingeid iha vahendeid?

Ja mis need ihad siis lõppude lõpuks on?
Olla armastatud? Näiliselt? Tõeliselt?
Lavastaja Karl Koppelmaa

Esietendus 16. septembril 2023 Ugala suures saalis

Etenduses suitsetatakse.

Lavastuse tutvustus

romantiline komöödia

Kallim, kus sa ringi ajad? 

Minu armastust sa vajad, 

sulle laulan, nii kuis peab. 

Ära kuskile nüüd mine, 

kohe tuleb kohtamine, 

seda igaüks ju teab. 

Armastada tuleb praegu, 

ootamata teisi aegu, 

tulevikku me ei tea. 

Mis me enam viivitame, 

parem kohe musitame 

noorus möödub ôige pea. 

Feste, Olivia narr

Tormisel Aadria merel Illüüria ranniku lähistel leiab aset laevahukk. Viola pääseb õnnetusest eluga, kuid tema kaksikvend Sebastian jääb kadunuks. Meheks riietunud Viola asub hertsog Orsino teenistusse ja armub oma isandasse, kes omakorda on kõrvuni armunud krahvinna Oliviasse, kes omakorda armub Cesariosse ehk meheks riietunud Violasse. Armastus ja armukadedus löövad lõkkele ja tekkinud segaduste tormakas pöörises ei mängi sugugi väikest rolli erinevate õukondlaste lustakad sepitsused ja soov nendest kiremängudest ise võitjana välja tulla.

„Kaheteistkümnes öö“ on üks Shakespeare’i põnevamaid näidendeid. Siia sõnadesse on pandud terve maailm ning lisaks ei ole selles näidendis ühtegi tegelast, kes poleks kellessegi armunud. Armastus kui miski, mis paneb maailma tiirlema – see on praegusel ajal väga paeluv teema.

Tanel Jonas, lavastaja

Tempol ei lasta maha kukkuda: rumalaid pause, kui midagi ei juhtu, ei tekigi. Etendus huugab algusest lõpuni nagu täiskiirusel kihutav auruvedur.

Kaur Riismaa, Eesti Päevaleht

 

«Kaheteistkümnes öö» on tihti arvatud Shakespeare’i niinimetatud päikesepaisteliste komöödiate hulka (olgu võrdluseks niinimetatud sünged komöödiad), mis Jonase lavastuse põhjal on ka täiesti õigustatud. Ugala trupi sooritused on paeluvad, laval kujutatavad tegelased elujaatavad ja värvikad. Ning seda kõike siiski realistlikkuse piires, mõjudes nii iseäranis elurõõmsalt.

Kaisa-Kadi Pilt, Sakala

Lavastuse tutvustus

solastalgiline armastuslugu

Kliimateadlane Daniel näeb meie planeedi tulevikku tumedates värvides. Teadmised ei tee tema elu kergemaks, otse vastupidi, nendega kaasneb ärevus nii tööl kui lähisuhetes. Siis aga pakutakse Danielile keskkonnaministeeriumis nõuniku kohta. Korraga on tal võimalus midagi päriselt muuta! Oma uuel töökohal tutvub Daniel Fionaga, kes paneb ta pea korralikult ringi käima. See kõik võiks olla uus algus, aga… kas Daniel on selleks ikka valmis? Mees, kes oli veendunud, et tema siia maailma uusi inimesi ei too, seisab nüüd oma perekonna loomise lävel. Mis on sel hetkel vastutustundlik valik?

Austraalia näitleja ja stsenaristi Ian Meadowsi näidend on mitmekihiline lugu teadmisest ja teadmatusest, inimsuhete haprusest ning keerukatest valikutest, millega meist igaüks peab tänapäeva maailmas silmitsi seisma. Meadowsi tundlik ja humoorikas lähenemine pakub äratundmist ja kinnitab, et me ei ole neis olukordades üksi.

*Solastalgia on Austraalia keskkonnafilosoofi Glenn Albrechti 2005. aastal loodud uudissõna eksistentsiaalse ängi ja identiteedikriisi kohta, mis tekib keskkonnamuutuste isiklikust läbielamisest.

E-KAVALEHT

Lavastuses kasutatakse kohati lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu) ja suitsetatakse.

“Olenemata keerulisest teemast ei mõju «Kahe laine vahel» raskepäraselt ega manitse vaatajat otsesõnu oma elu teistmoodi elama. Lavastus toob leebelt ja kohati humoorikaltki publiku teadvusesse ühe võimaliku vaatenurga ühiskonnas palju kõneainet pakkuvale probleemile. «Kahe laine vahel» pakub väärt vaatamist nii neile, keda kõnetab teema, kui ka lihtsalt õnnestunud psühholoogilise teatri nautijatele.”

Hanna Marrandi, Postimees

“Ajal, mil katastroofid ja massikuriteod on muutunud möödapääsmatuks osaks uudisvoost (halvemal juhul isiklikult kogetud argieluks), on vabatahtlikult inimelu traagikale tähelepanu andmine mõistetavalt raske. Küll aga võib selle kogemine kontrollitud keskkonnas – pimedas teatrisaalis – mõjuda üllatavalt vabastavalt. Seda enam, et “Kahe laine vahel” pole kindlasti masendav või allaheitlik tükk.”

Emilia Kõiv, EDASI

“Niisiis tõstatab lavastus vaatajale olulise küsimuse «Kuidas mina sellesse suhtun?». Ei tekitata niivõrd süütunnet stiilis «Vaata, kuidas sinu käitumine teda tundma paneb», vaid pakutakse pigem võimalust leida tegelastega ühisjooni ning sellest tõukuvalt leida iseenda seisukoht. See on vist tõepoolest üks nendest valdkondadest, mille puhul jagatud mure on sõna otseses mõttes pool muret.”

Kaisa-Kadi Pilt, Sakala

Lavastuse tutvustus

Isa, ema, poeg ja tütar elavad oma harjumuspärast elu. Üle kõige armastavad nad oma perekonda ja oma kodu. Neid on õpetatud hoolima ja hästi käituma. Neid on õpetatud olema viisakas ja lugupidav. Neid on õpetatud hoiduma välismaailma ohtude eest. Neid on õpetatud, et koos saavad nad igast raskusest üle. Neid on õpetatud, et kodu on paradiis. Aga ühel hetkel õpetussõnadest enam ei piisa. Koduseinad hakkavad mõranema ja kodukett poob järjest intensiivsemalt.

„Head lapsed“ on retk omanäolises maailmas, milles üks perekond otsib head, aga ei tea enam täpselt, mis see on või kuidas peaks seda saavutama. See on lugu, mis võib ajada nutma või naerma, aga kindlasti paneb hindama enda suhteid lähedastega.

Lavastuse aluseks on 2009. aasta kreeka film „Koerahammas” („Kynodontas”), mille stsenaristid on Yorgos Lanthimos ja Efthymis Filippou ning režissöör Yorgos Lanthimos. Lanthimos on tunnustatud Kreeka filmirežissöör, kelle viimane linateos „Poor things” („Vaesekesed”) võitis kaks Kuldgloobust ja on nomineeritud 11 Oscarile. „Koerahammas” kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile ja võitis Cannes´i filmifestivalil programmi „Un Certain Regard” peapreemia. Filmi ainetel on Ugala lavastuse jaoks loonud teksti Roos Lisette Parmas.

Armastuse ja psühhopaatia vahekorda on lavastuses käsitletud haruldase efektsusega, mis väärib kahtlemata kummardust kogu trupi ees. Kõige selle juures kipub esile ka mõte, et “Heades lastes” esitatav normaalsus ei piirdu vaid fiktsiooniga, ja see võtab seest lausa erakordselt õõnsaks.

Kaisa-Kadi Pilt, Sakala

Lavastust ei soovitata alla 16-aastastele.

Lavastuse tutvustus

mõrunaljakas iiri peredraama

Koju naasmine ei ole ilmtingimata alati hea tunne. See võib olla viimane asi, mida sa teha tahaksid. Aga kellegagi piisavalt kaua kas või lihtsalt sama aja ja ruumi kogemine loob mingi sideme. Nimetame selle perekonnaks. Ja üldjuhul on see side sitkem, kui arvata võiksid.

„Tule õige koju“ on mõrunaljakas iiri peredraama, kus keskmine poeg Michael, kes on olnud väikelinnast eemal ligi kakskümmend aastat, naaseb koju oma ema matustele. Teda ootavad ees noorem ja vanem vend, nende teod ja tegemata jätmised, lapsepõlvemaja, kustumatud mälestused ja kõik lahendamata pinged. Michael on perekonna jaoks vaieldamatult oma, kuid siiski võõras. 

Selle lavastuse tegelased on äärmiselt siirad, peaaegu ilma igasuguse filtrita. Sellised saavad olla vaid inimesed, kes üksteisest väga hoolivad või üksteist vihkavad… ja need kaks poolust pole teineteisest üldse mitte kaugel.

„Tule õige koju“ on lugu lahtilaskmisest – vimmast, saladustest, kahetsusest. Aga ka üksteisest lahtilaskmisest. Sest ainult nii on võimalik taas ausalt kokku tulla.

Esietendus Ugala teatri väikeses saalis 12. novembril 2022

Lavastuse tutvustus

Seda kõike on liiga palju. Ma vajan midagi head! Ükskõik kuhu ma vaatan – ainult ärevus ja äng, kurbus ja kurjus. Nii palju inimesi kannatab ja ma ei suuda nende heaks mitte midagi ära teha. Ma olen igaks õhtuks omadega täiesti läbi, väsinud sellest valust, mis mind ümbritseb. Öösel läheb kõik samamoodi edasi, üks õudusunenägu ajab teist taga. Ja kui ma hommikul ärkan ja teada saan, mis öö jooksul veel pärismaailmas on juhtunud… Ma ei taha enam nii! Ma tahan lihtsalt olla. Ja et mu ümber oleks inimesed, kes mind armastavad ja keda mina armastan. Ma tahan, et kõik oleks niisama lihtne ja kerge nagu sellel ühel peol – kas see oli kellegi sünnipäev või millegi tähistamine? –, kui kõik olid kohal, lõbutsesid, laulsid, tantsisid, mängisid ja kellelgi polnud kuhugi kiiret… Keegi ei kartnud ega kahetsenud midagi, kõik said üksteisest aru ilma pikema seletamiseta. Kõik tundus võimalik. Ma tahan, et kogu aeg oleks seesama tunne. See on ju võimalik. On ju? Eks ole? 

„Kolme ahvi” keskmes on neli inimest, kes otsustavad juhinduda jaapani rahvatarkusest: ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurja. Nad eralduvad ülejäänud maailmast, lõikavad end ära igasugusest infovoost ja kolivad ühte vanasse suvilasse, et luua seal oma väike õnnelik maailm.

„Kolm ahvi” on trupi ühisloominguna sündiv lavastus, kus kohtuvad äsja Ugalaga liitunud noored näitlejad ning Terje Pennie.

Esietendus 8. oktoobril 2022 Ugala teatri väikeses saalis.

Eesti Teatriauhinnad 2023: Jakob Juhkam – parim muusikaline kujundus ja originaalmuusika

Laval suitsetatakse ja on kosta valjud helid.

Lavastus on jälgitav keeleoskusest sõltumata.

Ugala lavastuses kõneletakse sõnadeta ja tõsistele teemadele osutades pakutakse vabastavat naermisvõimalust. See on värskendav.

Keiu Virro, Eesti Päevaleht

 

Ramuli lavastus mõjub Ugala repertuaaris värske ja teistsugusena, ent viib konventsionaalse sõnateatriga harjunud publikut mugavustsoonist välja igati hellalt – vähemalt nii tundsin mina.

Karin Allik, Postimees

Lisakuulamist ja -lugemist:

Kolm ahvi küsivad: kuidas luua täiuslikku utoopiat? Vastab kirjanik Jan Kaus

Kolm ahvi küsivad: miks me paneme käed silmade ette? Vastab Andero Uusberg

Kolm ahvi küsivad: kas kurjusest on võimalik vabaneda? Vastab Jüri Allik

Lavastuse tutvustus

Ma mõtlesin ennist selle aja peale, kui Sa olid veel väike… Ma tõusin hommikuti enne Sind ja tegin Sulle hommikusööki… Mäletad? Ma armastasin selle juures kõike. Kuidas ma Su väikesed kausid lauale panin. Vett keetsin. Moosi külmkapist välja võtsin. Ja siis Sind üles äratasin… See oli nagu rituaal ja ma armastasin seda. Ma arvan, et ma olin tol ajal tõeliselt õnnelik.

Kogu elu on ema Anne hoolitsenud oma poja, tütre ja abikaasa eest. Nüüd, kus lapsed on pesast välja lennanud ja maja on tühi ning kõle, tundub talle järjest enam, et elu on kaotamas maitset, värvi ja lõhna. Mida peab tegema naine, kes on oma pesakonna suureks kasvatanud ja maailma saatnud? On tema elul veel mingi eesmärk, mille suunas liikuda või on rong juba pöördumatult läinud? Kuid ühel päeval naaseb ootamatult koju Anne’i poeg Nicolas ja alguse saab lugu armastusest, mis on nii tugev, et võib lämmatada nii poja kui ema enda.

Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid autoreid kogu maailmas. 2010. aastal Pariisis esietendunud „Ema“ on mõttelise näidenditriloogia esimene osa, sellele järgnenud „Isa“ ja „Poeg“ on Eestis lavale jõudnud Theatrumis.

“Braavo! Ugala suurepäraste näitlejatöödega „Ema” on andekalt ja laitmatult ülesehitatud lavastus.”

Jelena Skulskaja, Eesti Päevaleht

“Fantastilist õhustikku aitab luua lavakujundus. /…/ Trupp on hakkama saanud märkimisväärse tööga, pakkudes vaatajaile elamuse nii või teisiti.”

Kaisa-Kadi Pilt, Sakala

“Jahedates värvides maalitud lavastusest pääseb kõlama soe soovitus oma lähedaste heaolul ja vaimsel tervisel silm peal hoida, olla peresuhetes aus ja tähelepanelik.”

Karin Allik, Postimees

Laval suitsetatakse.

Lavastuse tutvustus

„Elu ei ole seda väärt, et tema pärast nii palju muretseda.“

Athos, kuninglik musketär

Alexandre Dumas’ maailmakuulsal romaanil põhineva igahalja seikluse “Kolm musketäri” tegevus leiab aset Prantsusmaal. Noor gaskooni aadlik d’Artagnan lahkub isakodust ja suundub Pariisi, et astuda härra de Treville’i musketäride kompaniisse. Kiiresti sõbruneb ta kolme silmapaistva musketäri Athose, Porthose ja Aramisega, kuid sama kiiresti leiab ka vaenlasi kardinal Richelieu’ lähikondsete hulgast ning õige pea tuleb noorel ja tulisel gaskoonlasel sukelduda kõige ohtlikumatesse seiklustesse, et pälvida oma südamedaami armastus ning päästa kuninganna Anna au ja Prantsusmaa hea nimi. Olles kõigest etturid kuningas Louis XIII, kardinal Richelieu ja Buckinghami hertsogi vahelises malemängus, õnnestub musketäridel ja d’Artagnanil jääda truuks oma deviisile – üks kõigi ja kõik ühe eest.

Aitäh, Stora Enso!

Eesti Teatriauhinnad 2023: Janek Vadi – meeskõrvalosatäitja auhind kardinal Richelieu rolli eest

Ekskursioon ja etenduste info

Teatribussiga etendusele

Mugava võimalusena saab 1. ja 11. juunil sõita Viljandist etendusele ja tagasi Ugala teatribussiga. Buss väljub kell 18:30 Ugala teatri juurest ja sõidab tagasi Õisust 15 minutit peale etenduse lõppu. Bussipileti hind edasi-tagasi on 6 €. Bussipileti saab osta siit.

Kui Ugala teatri „Kolm musketäri“ sai vaadatud, valdas meeli kerguse, isegi mõningase ülendatuse tunne. Õigupoolest on kuskil nähtamatu latt, mida ületades saab kostüümidraamast ja mõõgavõitlusest kunst. See asub igal teatri­vaatajal isesugusel kõrgusel. Minu meelest läks Ugala sellest suure varuga üle.

Andrus Karnau, Sirp

Ugala „Kolm musketäri“ on maitsev suvine magustoit, mis serveeritakse publikule aristokraatlikult idüllilise Õisu mõisapargi miljöös. /…/ Etenduse number üks on sellel kevadel lavakunstikooli 30. lennu lõpetanud Jass Kalev Mäe. Tema kehastatud d’Artagnan on nooruslik, seksapiilne, energiline, julge, hoogne. Mäe on selleks rolliks valmis ja mängib oma karakterit teorõõmsalt alates lavale astumisest viimasele stseenile järgneva aplausini. Annaks Ugala teatrivaim armu, et seda energiat jaguks kõigisse etendustesse! Ülejäänud näitlejatööd on trupimängule kohaselt võrdselt filigraansed ja rollikohased.  /…/ Tasub silma peal hoida teiselgi Ugala trupiga liituval noorel näitlejal Alden Kirsil, kes kehastab kuninglikku musketäri Aramist meeldivalt romantilisena, lastes kohati kõlada ka karakteri pahelisematel nootidel.

Tanel Jan Palgi, Eesti Päevaleht

Tanel Jonase lavastus on hästi läbikomponeeritud seikluslik vaatemäng, Rauno Zubko ilmeka koreograafia ja Kaire Russi seatud ulja mõõgavõitlusega. /…/ Neli peategelast on stiilsed, uhked, sümpaatsed.

Pille-Riin Purje, Postimees

Ning ehkki lavastus otseselt suveteatri piire ei nihuta, jääb see lõpuni kaasahaaravaks, pakkudes mõnusaid äratundmismomente nii neile, kes on tulnud otsima nostalgialaksu, kui ka «uutele tulijatele», keda kostitatakse hea koguse metateatraalsete naljadega.

Maarja Moor, Sakala

Hetki proovidest ja kõnelusi tegijatega enne esietendust Õisu mõisa pargis.

Lavastuse tutvustus

Lastelavastus tuntud muinasjutu ainetel

Lavastus sobib kõigile alates 5. eluaastast.

Kes meist ei teaks Tuhkatriinu lugu? Võib-olla mõni laps veel ei tea, kuid kindlasti on palju neid, kes seda lugu ikka ja jälle kogeda tahavad. Tulge siis meiega kaasa! Rändame unistusteilma, otsime üles muinasjutumaa ja vaatame, kas seal elavad endiselt kuningad ja printsid, võlurid ja haldjad ning kas armastus ja headus saavad ikka ahnuse ja kadeduse üle võidu.

Kui võtad aega olla üsna tasa
ja omaette mõelda, lugeda
siis oma hingest peagi leiad üles
sa unelmate muinasjutumaa

Siin nooreks muutub see, kes juba vana
ja väike laps võib äkki olla suur
kes oli nõrk, end tunneb tugevana
sest ükski ime pole võimatu

Lavastuse tutvustus

Rohkete lauludega lavastus ajast, mil Ugala teater alles 17-aastane oli

Ugala teatri trupp pidas 1936. aasta oktoobrist 1937. aasta juunini majaraamatut, mille külgedelt leiab sissekandeid erinevatest juhtumistest, sonette, vemmalvärsse ja isegi ühe satiirilise värsspoeemi. Nüüd, 83 aastat hiljem astuvad need lood ning loojad raamatu tolmunud lehekülgede vahelt ellu ja fööniksina kerkib meie ette tollane Ugala teater – need inimesed oma väikeste ja suurte rõõmude ning murede, mõtete ning tunnetega, mis pahatihti mõjuvad ootamatult äratuntava ja lähedasena, nagu vaadatuna mõnest kummalisest kõverpeeglist.

Me saame osa nende proovidest, etendustest, ringreisidest, armumistest ja nöökamistest, kuid ka ühiskonna- ja kultuurikriitilistest mõttekäikudest.

Aasta 2019 üks parimaid ja huvitavamaid teatrielamusi teatrit austavatele ja armastavatele inimestele.
Danzumees

 

Revüüd ja kabareed, natuke traagikat ja kuhjaga koomikat. Komöödia võtmes lavastus annab aimu teatriinimeste tänulikkusest oma eelkäijatele.
Karin Allik, Postimees

 

Kuigi selles lavaloos on ka tumedamaid toone, võiks seda hoogsa tempoga ja karikatuursete tegelaste tõttu žanrilt pigem komöödiaks nimetada.
Alice Lokk, Sakala

 

Lavastuse teeb meeldejäävaks näitlejate vaimustunud ja revüülikult hoogne mäng. Kõik näitlejad peavad olema korraga näitlejad, lauljad ja tantsijad ning esitavad oma rolle nakatava kaasaelamise ja säraga.

Enn Siimer, Sirp

Lavastuse tutvustus

Muusikaline koguperelavastus sobib kõigile alates 5. eluaastast.

Kolm iseteadlikku pingviini, kes seni harjunud vaid omakeskis elama, leiavad ühel päeval enda seest Igavuse. Kui ometi midagi põnevat juhtuks! Kui keegi ometi tuleks! Või äkki läheks reisima? Või hoopis päriselt kuhugi mujale? Kuid kuhu?

Aga pingviinid ei tea, et juba ongi nende poole teel üks veidi tusase olemisega tuvi ja sellel tuvil on nendega oma plaan. Plaan, mis võib pingviinide elu täiesti pea peale pöörata. Võta või jäta? Mine või jää? Aga siin on ka oma konks: sugugi mitte kõik kolm pingviini ei mahu tuvi plaanidesse. Mis mõttes ainult kaks pingviini? Mis saab siis kolmandast?

Pingviin ei vannu alla ühelegi murele.
Pingviiniga võid alati sa minna kasvõi luurele.
Ja kui sa selles kahtled, kui sa kahtled, kuule, mees:
sõber seisab ikka sõbra eest!

“Kohtume kell 8 Noa laeval” on üks naljakas ja eriskummaline lugu kolmest nutikast pingviinist ja Noa käske täitvast tüsedast ületöötanud tuvist. Kuid samapalju kui see lugu räägib Noa laevast ja suurest veeuputusest, räägib see sõprusest. Loo autor Ulrich Hub on saksa lastekirjanik, näitleja ja lavastaja, kes on hulgaliselt auhindu võitnud just nimelt lastenäidenditega.

Lavastuse tutvustus

Ühe allakäigu lugu

On aeg rääkida narkosõltuvusest ausalt ja ilustamata. Ja mis kõige tähtsam – kartmatult. Lavastus “Kuidas minust sai HAPKOMAH” põhineb samanimelisel raamatul, milles sisalduvad lood narkosõltuvusest Eestis jahmatasid tuhandeid lugejaid juba siis, kui need ilmusid järjejutuna portaalis Nihilist.fm. Autor pseudonüümiga HAPKOMAH rääkis brutaalse detailitäpsusega sellisest Eestist, mida keegi meist ei taha tunda, kuid mis ometi varitseb siinsamas kõrval: kõrvalkorteris, kõrvaltoas, kõrvalistmel. Kroonik HAPKOMAH seab meid fakti ette: see kõik on reaalne. See juhtub meiega siin ja praegu. “Ilusamaks see ei lähe. Kaugemale küll,” ütleb 2016. a ilmunud raamatu eessõna.

Need “sõnumid teispoolsusest” annavad hääle neile, kellelt see on ära võetud; kel pole seda kunagi olnudki. Need on lood Eestist, mida on seni peetud mugavamaks ja turvalisemaks jätta rääkimata. See aeg on nüüd otsa saanud. Meie enam ei vaiki.

Igale etendusele järgneb vestlusring koos spetsialistidega Viljandi haiglast ja politseist.

Jääb üle loota, et ehk tekitab see tsenseerimata kohtumine ühe varjatud maailmaga trotsi ka vaatajas. Ükskõiksena lahkuvad arvatavasti vähesed. HAPKOMAHi kirjutistega võrdväärne mõjuvõim on lavastusel olemas.
Karin Allik, Sirp

 

Lavastuse sisu on otsekohene ega anna võimalust kaheti mõista. Sedasorti konkreetsus mängib ainult lavastuse kasuks, sest põhiteema – narkomaania – vajab sellist lähenemist. Küsimus on vaid selles, kas julged tõele otsa vaadata.
Erik Juhandi, kultuur.err.ee

 

13. lennu esimesest diplomilavastusest saadav teatrielamus on väga tugev. Märk on maha pandud, millest paremini teha on juba paras väljakutse.
Danzumees

 

Lavastaja Vallo Kirsi käe all on 13. lennu teatritudengitest sündinud harvanähtavalt monoliitne ja ühtlase tasemega näitlejaansambel, mis käitub laval tervikliku organismina. Asi pole selles, nagu ma ei tahaks riivata näitlejakarjääri esimesi samme astuvaid noori, vaid nad on tõepoolest kõik võrdselt head. Päriselt.
Margus Haav, Sakala/Postimees

 

“Kuidas minust sai HAPKOMAH” on mõjus. See on pilguheit varimaailma, kus valitseb sõltuvus ja kogu elu käib fentanüüli ümber. Olge valmis teatraalseks äratuseks.
Kuido Saarpuu, Järva Teataja

NB! Lavastus sisaldab tugevaid heli- ja valgusefekte, visuaalselt häirivaid stseene ja sobib vaatamiseks alates 14. eluaastast.

Tutvu lavastuse “Kuidas minust sai HAPKOMAH” kavalehega.

Lavastuse tutvustus

Ott Aardami autorilavastus, tragikomöödia “Toru. Krossides läbi elu” räägib ühest motokrossist läbiimbunud Eesti perekonnast, kes käitub kohati üpris Itaalia pere moodi. Sellel perel on oma krossirada, mille pereisa on oma käte ja traktoriga ehitanud ning mille ümber on keerelnud kogu nende elu. Motopere iga-aastaseks tippsündmuseks pole mitte jõulud või jaanipäev, vaid hoopis kohalik suur uunikumide võidusõit. Ka pere vanem poeg Anton on sellelt rajalt tuule tiibadesse saanud. Nüüd pesitseb ta Itaalias ja teda kutsutakse motoäss Antonioks, kuid kodus ei ole Antonio käinud juba 20 aastat ja ainult tema perekond teab miks.

Ent siis saabub kätte päev, kus perelt tahetakse võtta ära nende maad ja metsad ning nende armsale krossirajale ehitada mingi kummaline tervet Euroopat läbiv suur toru. Pereema aga ilma võitluseta sel juhtuda ei lase ning sunnib ka oma kuulsat poega naasma, kuid sellel külaskäigul võivad olla ohtlikud tagajärjed. Kui euroametnike ja vallajuhtidega tüli norida, võib kergesti juhtuda, et perekonna vanad saladused kistakse päevavalgele.

Lavastuses sõidetakse tegelikult mitu krossi, mõnes on võitjad, mõnes mitte. Kogu lugu on ilma igasuguse kahtluseta soe ja südamlik.
Margus Haav, Postimees/Sakala

Lavastuse tutvustus

Kontorimuusikal

Maailmas täis ettevõtteid ja tooteid, mis lubavad lühikese ajaga revolutsiooniliselt muuta meie eluviisi, on pidev nõudlus millegi täiesti uue järele. Aga kuidas luua midagi sellist? Mis võiks olla see “miski”, mis on veel puudu?

Lavastus jälgib kaheksat noort inimest, kelle töö sisuks on “uus oluline leiutis”. Nad peavad looma midagi, mida veel ei ole. Neid ühendab nende töö, aga kõigil noortel on oma elud, unistused, kindlusetus ja erinevad ambitsioonid. Õnnestumine tähendaks, et neil oleks võimalus tõepoolest maailma muuta, aga kas inimesed oleksid siis ka õnnelikumad?

Nad ragistavad ajusid, programmeerivad, katsetavad, vaidlevad, neil on õnnestunud esimestes investorites juba huvi äratada. Jah, algus on olnud suurepärane. Aga see kõik on alles algus. Mis siis kui nad ebaõnnestuvad? Kui sel kõigel ei olegi mõtet? Muusikalides hakatakse tavaliselt sellel hetkel laulma ja “Nagu Soomes, aga veel parem” on kontorimuusikal.

Laulutekstides kasutatakse eesti luuletaja fs-i loomingut.

Valters Sīlis (s. 1985) lõpetas Läti Kultuuriakadeemia draamalavastajana. Vaatamata küllaltki noorele eale on ta võitnud mitmeid olulisi teatriauhindu (esimese aastal 2008, viimati aastal 2015) ning on juba aastaid Läti teatripubliku seas tuntud ja hinnatud lavastaja. Praegu töötab Sīlis Läti Rahvusteatris, kuid lavastab tihti erinevates teatrites üle kogu Läti. Oma senistes töödes on ta näidanud erilist huvi dokumentaalsete teemade vastu, tuues lavale nii klassikalisi läti näidendeid kui ka kaasaegseid draamateoseid.

Jānis Balodis (s. 1987) on üks Läti uue põlvkonna huvitavamaid näitekirjanikke, teatri Dirty Deal dramaturg, kes on teinud koostööd nii Läti kui ka Leedu suuremate teatritega. Koos võitluskaaslase Valters Sīlisega on teda peetud poliitilise teatri žanri taaselustajaks Lätis. Ta on kirjutanud lavale Ukraina kriisist, kliimasoojenemisest ja nõukogude ajast, aga alati läbi isikliku vaatenurga, kasutades maksimaalselt ära dokumentaalse teatri võimalusi ning sidudes sellega erinevaid loojutustamise tehnikaid ja huumorit.

Lavastuse tutvustus

Verine krimikomöödia

Olgem ausad – kui peaosalist etenduse ajal publiku hulgast tulistatakse, on see pehmelt öeldes ebatavaline. Veelgi ebatavalisem on, kui see näitleja arvab, et tema ongi Sherlock Holmes, ja otsustab kuriteo ise lahendada. Ta kutsub võimalikud kahtlusalused pühadeks enda maahäärberisse ning justkui tellimise peale saabub kohe ka lumetorm, mis kogu kireva seltskonna tsivilisatsioonist ära lõikab. Nagu arvata võib, pole siis esimene laipki enam kaugel.

Roger Moore, John Cleese, Vassili Livanov, Robert Downey Jr., Benedict Cumberbatch – kõik nad on kehastanud Sherlock Holmesi. Nüüd on käes Aarne Soro kord.

Ken Ludwigi verine krimikomöödia “Mäng on alanud” põhineb ameerika esinäitleja William Gillette’i kireval elukäigul. Gillette kirjutas koostöös Arthur Conan Doyle’iga näidendi “Sherlock Holmes” ning mängis selles nimiosalist rohkem kui kolmkümmend aastat, andes ühtekokku 1300 etendust.

Ken Ludwig on rahvusvaheliselt tunnustatud näitekirjanik, keda on korduvalt pärjatud Briti hinnatuima teatripreemia Laurence Olivier’ auhinnaga. Tema näidend “Mäng on alanud” võitis 2012. aastal Edgar Allan Poe nimelise parima kriminäidendi preemia.

“Mäng on alanud” on hoogne, ootamatute pöörete ja värvikate karakteritega kriminaalne komöödia. Eriti teravad elamused on garanteeritud teatrikriitikutele.

NB! Lavastuses esineb püssipauke.

Lavastuse tutvustus

Sasha Pepeljajevi visuaalteatri lavastus

Tantsulis-visuaalne koostöölavastus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiaga, mille aluseks on Oskar Lutsu noorsooromaan “Kevade”, Igor Stravinski muusika balletile “Kevadpühitsus” ja Sandro Botticelli maal “Primavera. Kevade allegooria”.

Laval põimuvad kokku ja läbi rahvalik ning kaasaegne. See on moodne Luts teatrilaval.

Itaalia kunstniku Sandro Botticelli maal “Primavera” väljendab liikumist karnaalsest, füüsilisest armastusest platoonilisse, vaimsesse armastusse. Lutsu “Kevades” Arno ja Teele vahel midagi lihalikku küll ei toimu, unistatakse pulmadest, millega loomulikult kaasnevad ihulikud rõõmud, kuid teose kogu rahvale pähe kulunud lõpus Arno siiski keeldub Teele kutsest minna Rajale uut maja vaatama. Ta eelistab lilli, heinamaad, päikesepaistet ning “hüppab kähku vankrile ja sõidab kodu poole, ilma et ta enam kordagi Teele poole vaataks” – platooniline armastus võidab.

Kui Stravinski paganlikul müütosel põhinevas ning karnaalsusest nõretavas „Kevadpühitsuses“ viiakse läbi iidset riitust, mille lõpuks “väljavalitu” sureb ohvritantsus, siis “Primavera Paunveres” on kaasaegne Lutsu “Kevade” riitus kuskil tantsuruumis, diskoteegis.

Tõesti, Lutsu tegelased elavad ju ka kaasajal. Kas mööduks ükski päev, kus me ei kohtaks Arnot või Teelet, Liblet või õpetaja Lauri, isegi Julk-Jüri?

Neile, kes on Aleksandr Pepeljajevi lavastustega varasemalt kokku puutunud, ei tohiks tulla üllatusena, et lavastust “Primavera Paunveres” vaatama tulles ei satu silmitsi Oskar Lutsu “Kevadega” täpselt nõnda, nagu autor selle kunagi kirja pani. Kui soovida, võib Pepeljajevi lavastusi nimetada visuaalseks teatriks, füüsiliseks teatriks, tantsuteatriks, kuid see on veidi petlik. Pepeljajevi lavastuste nautimiseks on esmane siiski vaataja kujutlusvõime.

Nagu “Kevade” oli Arvo Kruusemendi (küll varasemalt teise režissöörina töötanud) esimene film, nii on ka “Primavera Paunveres” TÜ VKA 12. lennu esimene diplomilavastus. Ja ei tasu unustada, et “Kevade” ilmumise ajal oli Luts kõigest 25-aastane noormees, kelle jaoks oli “Kevade” debüütromaan.

Lavastuse tutvustus

Balti teatrifestival 2012 parim lavastus “Mee hind” naaseb viimaseks 3 etenduseks Ugala lavale! Viimased kolm etendust toimuvad 26. aprillil, 3. mail ja 4. mail Ugala teatri väikeses saalis.

“Mee hind” on lugu meestest, kes räägivad oma lugu, sest rääkimata inimene olla ei saa. Rääkima peab, kasvõi kartuli või akutrelliga.

Nendel meestel on oma igapäevased toimetamised ja asjatamised, nagu mesilasel on suvepäevad täis õielt õiele lendamist ja nektari kogumist. Aga kui ühel hetkel elus saab selgeks, et need kärjed ei saagi kunagi täis, igal aastal antakse jälle uued kärjepõhjad ette, siis kerkib üks küsimus: mis mind sellest usinast tiivulisest siis üldse eristab?

Balti teatrifestival 2012 – parim lavastus

Lavastuses kasutatakse lavasuitsu.

Lavastuse tutvustus

Soome näitekirjaniku Kati Kaartineni näidend “Amalia” (originaalpealkirjaga “Samanlainen onni”) on helge ja südamlik lugu, mille keskmes on väikelinna haiglas töötav keskealine üksikisa ja tema 17-aastane tütar.

Amalia on tüdruk, kes näeb maailma teistmoodi, kui ollakse harjunud. Talle valmistab raskusi teiste inimeste mõtete, tunnete ja tegude mõistmine. Kõige lihtsam on sildistada teda autistiks. Aga kas õnn ja armastus on tema maailmas samamoodi olemas kui “meie” omas? Kas me oleme valmis aktsepteerima teise inimese õnne ja tema viisi õnne näha, kui meie ise näeme seda teisiti? Kes ütleb, mis on kellelegi parim?

Need on ainult mõned küsimused, millele selles loos vastuseid otsitakse. Aga kui küsimused kõrvale jätta, on “Amalia” eelkõige lihtne ja soe lugu lihtsatest inimestest elamas oma mitte just kõige lihtsamaid elusid.

Ugala publiku- ja kolleegipreemia 2015 – parim lavastus
Ugala publiku- ja kolleegipreemia 2015 – parim naisnäitleja Klaudia Tiitsmaa
Eesti teatri aastaauhinnad 2015 – naispeaosatäitja auhinna nominatsioon Klaudia Tiitsmaa

Lavakujundusest tingituna on ratastooliga teatrikülastaja ligipääs raskendatud ning vajab publikuteenindaja abi. Lisainfo Ugala teatri kassast (tel 433 0777, kassa@ugala.ee).