Lavastuse tutvustus

lavastus kogu perele Astrid Lindgreni samanimelise raamatu põhjal

Lindgreni sügavalt poeetiline ja hingepuudutav muinasjutt räägib üksindusest, sõprusest, armastuse vajadusest ja julgusest seista silmitsi hirmudega. See viib vaataja rännakule, kus igatsus ja lootus annavad jõudu ka kõige raskematel hetkedel. Kauge Maa kuningriigis võib saada kangelaseks igaüks, kel on südames piisavalt usku.

„Mio, mu Mio“ on lugu, kus pimedus ja valgus põimuvad, igal rajal on oma tähendus ning kus julgus ja armastus muudavad maailma. Sest ükskõik, kui katsumusterohke on teekond, kergem on sammuda seda koos. 

Astrid Lindgreni „Mio, mu Mio“ jõuab Eestis teatrilavale esmakordselt. 
Lavastust mängitakse vaid Ugala teatri suurel laval.

Teos jõuab lavale Nordiska Aps, Kopenhaagen loal – www.nordiska.dk.

Lavastuse tutvustus

lõbus ja hariv muusikaline lavastus tervele perele

Ugalas on tehtud lavastusi kuningatest ja kuningannadest, kangelastest ja kurikaeltest, aga mitte kunagi varem ei ole siin tehtud lavastust, mille peaosas astuks lavale… kartul. Nüüd on selleks aeg!

Me võtame koos kartuliga ette tema imelise teekonna Andide jalamilt eestlaste rahvustoiduks. Me seikleme üle merede ja maade, saame tuttavaks kartuli sõprade ja vaenlastega, kohtame võimuahneid kuningaid, ebausklikke talumehi ja õige mitut kummalist kokka. Me saame teada, kuidas kartuli eest hoolitseda? Või mida teha, kui ta peaks äkki haigeks jääma? Tunni aja jooksul kihutame kartuli jälgedes läbi viiesaja aasta ja avastame selle kõige tavalisema köögivilja kohta mõndagi uut ja põnevat.

Kartuli lugu jutustatakse mänguliselt ja koomiliselt, aga samas noori vaatajaid alahindamata. Saalisviibijad viiakse rännakule läbi 500 aasta ning külastatakse Hispaaniat, Peruud, Inglismaad ja Prantsuse õukonda. Tekst on värssides ning uutest teadmistest ja ajalookildudest läbi pikitud. Saalis ei olnud aga näha ega kuulda, et see noori teatrivaatajaid kuidagi heidutanud oleks – lapsed püsisid tervel teekonnal kaasas.

Liina Roht, Sakala

Lapsed kargavad püsti, sirutavad käsi lava poole ja hüüavad läbisegi «Jaa! Siia ka! Mina ka!», et saada endale koju kaasa… üks toores koorimata kartul.

Ugala teatri uuslavastus «Kartulimässajad» paneb noore publiku tundma elevust millegi üle, mis näib igapäevaelus enamasti üsna igav ja ilmetu. Pärast Liis Aedmaa lavastuse vaatamist on värske vaade kartulile põhjendatud küll.

Karin Allik, Postimees

Lavastus toimub ühes vaatuses ja sobib kõigile alates 5. eluaastast.

Lavastuse tutvustus

progressiivne rokkmuusikal kogu perele

1537. aastal sünnivad Londonis samal ajal kaks poisslast. Üks sünnib kuningakotta ja teine kerjuse perre. Edward Tudor on Inglismaa troonipärija, Tom Cantyle pole tema lindpriist isal muud pärandada kui pikanäpumehekutse. Nad kasvavad üles erinevates maailmades, kuni juhuse tahtel nende teed ristuvad – prints ja kerjus vahetavad kohad. See lihtne süütu rollimäng viib neid aga hoopis teistele radadele, kui poisid algul arvata oskasid.

Lavastuse aluseks on Mark Twaini maailmakuulus romaan „Prints ja kerjus“. Twain olevat kirjutanud selle tagamõttega panna kõrgeima klassi esindaja mahlakalt tundma omal nahal kõiki neid jõhkrusi, mida 16. sajandi Inglismaa aadlikud oma alamatele pakkusid. Romaan aga on parajalt kerge ja haaratav. Seda on ka Ugala progressiivne rokkmuusikal “Prints ja kerjus”. Hetkel, mil kõneleme järjest enam majanduskriisist, on paslik tuua publikuni lootust ja mõtteviisi less is more. See idee peegeldub ka lavastuse visuaalias, mille tervikut iseloomustab taaskasutus. Meie lavalugu on valatud laulude ja muusika abil progeroki kastmesse, mis oma olemuselt on jõuline, kuid samas meloodiline ja annab võimalusi pulsi muutusteks ning emotsioonide kaasahaaravaks edasiandmiseks. Lavastus on mõeldud eelkõige lastele ja noortele, kätkedes endas lootust ja julgustades noori suurelt unistama.

Lavastust mängitakse vaid Ugala teatri suurel laval.

Lavastuses kasutatakse strobo valgust ning saalis kõlab vali muusika.

«Prints ja kerjus» on hoogne ja õnnestunud muusikaline lugu, mille taga on rohkelt aktuaalset. Majanduslik ebavõrdsus, moraalsed dilemmad, kahepalgelisus ja silmakirjalikkus.

Margus Haav, Sakala

“Noorel lavastajal on oskus kogu lavastust selliselt balansis hoida, et etendus läheb kohe alguses täistuuridel käima. Kuna tänapäeva noorte maailm on eelkõige visuaalne, siis lavakujundus koos muusika, liikumise ja heliga hoidis vaatajaid lõpuni enda haardes.”
Maris Paas, EPL

Valminud on lavastuse „Prints ja kerjus” toetav õppematerjal, mille saate alla laadida siit:

Prints ja kerjus ÕPPEMATERJAL.pdf

Prints ja kerjus ÕPPEMATERJAL.docx

Lavastuse tutvustus

ehk „Tõde ja õigus“ lastele

Lavastus sobib kõigile alates 7. eluaastast.

Pearu läheb peast ikka täitsa totakaks, kui tema uueks naabriks tuleb Andres koos Krõõdaga. Varem oli Pearu ikka naljamees ja nipsumees, rahamees ja muidumees ja nääride ajal näärimees kah! Uute naabrite tulek võtab aga vaese mehe päris võhmale. Suures hädas ei oska Pearu muud peale hakata, kui mõtleb aga ühe rumaluse teise järel välja. Täismees, aga varsa aru.

Andres tahab Vargamäel hirmsal kombel tööd teha. Tema ei saa kohe muidu elada. Kui tema tööd ei tee, siis tema tunneb, et võib kohe haigeks jääda. Andres on ennem söömata, kui jätab töö tegemata.

Mari ja Juss ajavad Vargamäel oma asju. Nagu Sauna Madis ja tema naine Anugi. Või nagu Madis ikka armastab öelda – elame siin Eestimaal nagu kärbsed kakahunnikul. Aga isegi kärbsed kakahunnikul mõistavad, et armastuseta pole mitte millelgi mõtet.

„Vai-vai vaene Vargamäe“ on muusikaline rännak läbi värvide, nalja ja pisarate. Aga mis põhiline – iga laps teab, ka kõige väiksemgi, et meie elupäevadel pole mingit mõtet, kui puudub armastus. Kallistage ja laske end kallistada. Siis ei lähe ilm hukka.

Etendus on kahes vaatuses ja sobib kõigile lastele, kes väikese nalja kõrval ei karda ka niutsukest nukrust.

Lavastuse tutvustus

Laste hotell on üks omapärane koht. Kui vanematel oma laste jaoks ühel või teisel põhjusel aega ei jagu, saavad nad oma lapsed tuua Laste hotelli. Ühel õhtul saabub hotelli poiss, kel nimeks Ahto. Õige pea selgub, et Ahto ei ole üldsegi tavaline laps. Ta on nimelt koerakoonlane ja näeb maailma teise pilguga kui tema uued kaaslased. Kuigi esialgu tundub, et inimeste maailmal pole Ahtole just palju pakkuda, selgub peagi, et meiegi igapäevaellu on peidetud palju väärtuslikku ühe väikese poisi jaoks, kelle vanemad hoiavad üleval taevast ning kelle mängukaaslaseks on hiigelsuur Ilmalind.
Ja kui erilistest elanikest juba juttu, siis tuleb tutvustada veel teist omapärast tegelast. See on Richard ehk vana Riks, kange leiutaja ja vembumees, kelle on hotelli hoole alla toonud tema tütar.
Tundub päris hea seltskond, eks?

„Minu jaoks on hästi tähtis jätta kõlama mõte, et oluline on just see, mis inimesel päriselt hinges on, et hing heliseks, et hinges oleks muusika. Ei ole oluline, et me teeksime ja käituksime nii, nagu peab. Ei pea olema edukas, vaid tähtis on liikuda kooskõlas oma südamehäälega ning kuulata helinat, mis meis ja meie ümber päriselt heliseb, ning see siis maailmaga kooskõlla häälestada. Kui me seda väljendame, siis ehk märkavad ka teised ja me saame loovalt elada ja peamegi vastu.“

lavastaja Mirko Rajas

Lavastus sobib kõigile alates 7. eluaastast.

Vaata Laste hotelli TV-d siit!

Esietendus Ugala teatri suures saalis 28. jaanuaril 2023

Lavastuse tutvustus

Lumejänesed sündisid 2002. aastal ja elasid kõige nooremate teatrivaatajate rõõmuks Ugala suurel laval. Pisut hiljem liikusid nad Raadioteatrisse kuuldemängu sisse ja lõpuks jõudsid tele-ekraanile välja. Vahvate jäneste tele-elu saab tänaseni Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist vaadata, kuid siiski on see vaid piltides väljenduv ajalugu.

Aga detsembris 2021 tulevad jänespoisid jälle lavale ja me näeme oma silmaga, kuidas nad tänasel päeval elavad ning millega tegelevad. Arvata on, et kui Jänes Kapp, Kõvajänes, Vedeljänes ja Jänes Tavalinejänes juba platsis on, siis küllap nendega ka ühtteist põnevat juhtub ja igav ei hakka kohe kindlasti.

Nii nagu varem, ootavad nad nüüdki vaatama kõige väiksemaid teatrisõpru – alates neist, kes veel lasteaias käivad ja lõpetades nendega, kes juba kooli algklassides tarkusi omandavad. Aga julgelt võivad tulla needki, kes lapsepõlves jäneste tegemistele kaasa elasid, aga vahepealsetel aastatel juhuslikult suureks on saanud.

Vaata ka Lumejäneste TV-d.

Niisiis on pehmeid valgeid Lumejäneseid üpris tore vaadata. Samuti ei häbene jänkupoisid näidata oma kaunist lauluhäält. See kõlab nii tihti, et selle unustamiseks võimalust ei teki.

Kaisa-Kadi Pilt, Sakala

Lavastuse tutvustus

Lastelavastus tuntud muinasjutu ainetel

Lavastus sobib kõigile alates 5. eluaastast.

Kes meist ei teaks Tuhkatriinu lugu? Võib-olla mõni laps veel ei tea, kuid kindlasti on palju neid, kes seda lugu ikka ja jälle kogeda tahavad. Tulge siis meiega kaasa! Rändame unistusteilma, otsime üles muinasjutumaa ja vaatame, kas seal elavad endiselt kuningad ja printsid, võlurid ja haldjad ning kas armastus ja headus saavad ikka ahnuse ja kadeduse üle võidu.

Kui võtad aega olla üsna tasa
ja omaette mõelda, lugeda
siis oma hingest peagi leiad üles
sa unelmate muinasjutumaa

Siin nooreks muutub see, kes juba vana
ja väike laps võib äkki olla suur
kes oli nõrk, end tunneb tugevana
sest ükski ime pole võimatu

Lavastuse tutvustus

Muusikaline lastelavastus

Ühel päeval lennutab keeristorm väikese Dorothy võlumaale, kus võitlevad head ja kurjad nõiad ning elutsevad imepärased olendid. Et tagasi koju pääseda, peab Dorothy võtma ette retke selle maa valitseja, suure ja kõikvõimsa võlur Ozi juurde. Teekonnal läbi võlumaa kohtub ta Hernehirmutise, Plekkmehe ja argliku Lõviga. Kõik need isevärki tegelased loodavad, et kuulus Oz suudab nende unistused ja salasoovid täita. Kuid kas võlur Oz on ikka nii suur ja kõikvõimas, kui räägitakse, või on temalgi oma hirmud ja saladused? Mis saab siis, kui unistuste täitmiseks tuleb rinda pista hoopis kurja nõiaga – kas sõpruse jõud saab jagu kurjuse väest?

Teinekord on teekond õnne juurde veel väärtuslikum kui õnn ise. Ja vahel avastad, et see, mida kaugelt otsisid, on sul kogu aeg käeulatuses olnud.

L. Frank Baumi igihaljas muinasjutt „Võlur Oz” on lummanud nii suuri kui väikeseid lugejaid juba rohkem kui sada aastat.

Ugala lavastuses kõlavatele lauludele on viisid kirjutanud Peeter Konovalov ja sõnad Priit Põldma ning Ringo Ramul.

Lavastus sobib lastele alates 5. eluaastast.

Lavastuse tutvustus

Kiigelaua ühe otsa peal istub Pii. Ta on väike, aga päris hirmuäratav karupoeg. Pii tahab kiikuda, kuid kiigelaua teine ots on tühi.

“Kiikumisest ei tule midagi välja, kui kiige teises otsas pole kedagi,” kirjutab Pii.

Ootamine on raske, eriti kui sa ei tea, mida oodata. Äkki keegi ei tulegi kiikuma? Või kui tuleb, siis millest kiikudes räägitakse? Aga kui ta on liiga kerge? Mis siis, kui ta tuleb ja läheb kohe jälle minema?

Nii arutleb väike Pii, kuni korraga juhtub midagi ootamatut…

Kuhu Pii satub ja mis temaga juhtub? Milliseid veidraid ja naljakaid tegelasi ta oma teel kohtab? Mida ta oma rännakul õpib ja kuhu lõpuks välja jõuab?

Timo Parvela “Kiigelaud” on soe ja südamlik lugu väikese karupoja seiklustest ja otsingutest, sõprusest ja üksildusest. Küllap leidub selles loos äratundmishetki ja tuttavaid tundeid, sest igas lapses on ju kuskil peidus üks väike ja üksildane karu.

Lavastus “Väike Pii ja kiigelaud” sobib vaatamiseks pisikestele teatrisõpradele alates 3. eluaastast.

KUULA

Lavastuse jaoks lõi Mari Jürjens maagilise muusikalise kujunduse. Kuula, kuidas kõlab Mari laul “Ei kiigu”.

Lavastuse tutvustus

Lavastus sobib vaatamiseks kõigile alates 6. eluaastast.

Kui kuu peal puhub tuul, peab olema väga ettevaatlik. Kui see tuul on kuri ja teie olete üleannetud, puhub tuul kuu pealt otse teie südametesse ja siis ei jäägi muud üle, kui terve aasta ulakad olla.

Keskeltläbi külas elavad õed Dinah (Laura Peterson) ja Dorinda (Laura Kalle). Nende isa suundub Bombardiasse sõjaretkele ja manitseb tütreid enda äraolekul kenasti käituma. Tüdrukud aga avastavad, et hoopis lihtsam on olla sõnakuulmatu kui viks ja viisakas. Nad saavad isa hoiatusest äraspidist julgustust ja tunnevad, kuidas kihk ulakas olla nende sees järjest kasvab. Tüdrukud söövad oma guvernandi, preili Serendipi meelehärmiks üüratuid toidukoguseid ja lähevad tülli Keskeltläbi küla elanikega.

Solvunult hauvad nad metsas elava emand Krõnksu kaasabil külarahvale karmi kättemaksu ja satuvad endalegi ootamatult üha kummalisematesse sekeldustesse nii oma kodukülas kui ka sellest tuhandeid kilomeetreid eemal. Ohtlike sündmuste keerises hakkavad Dinah ja Dorinda mõistma, milline väärtus on tegelikult vabadusel ja mis võib olla vabadusest ilma jäämise hind.

Sageli, kui me enda arvates hästi käitume, ütleb mõni täiskasvanu, et me oleme ikka väga ulakad olnud. Nii ongi päris keeruline aru saada, et mis või kuidas.

Briti lastekirjaniku Eric Linklateri romaan “Tuul kuu pealt” ilmus 1944. aastal, vahetult enne Teise maailmasõja lõppu. Samal aastal pälvis kirjanik teose eest Briti raamatukogutöötajate Carnegie auhinna.

Marika Palmi lavastajatee Ugala teatris algas diplomilavastusega “Unista!tud”, millele järgnesid mänguline lastelavastus “Printsess Luluu ja härra Kere” ja Salme Reegi preemia pälvinud noortemuusikal “Moraal”.

Lavastuses kasutatakse maagiat ja tuleb ette hulgaliselt äpardusi.

Lavastuse tutvustus

Muusikaline koguperelavastus sobib kõigile alates 5. eluaastast.

Kolm iseteadlikku pingviini, kes seni harjunud vaid omakeskis elama, leiavad ühel päeval enda seest Igavuse. Kui ometi midagi põnevat juhtuks! Kui keegi ometi tuleks! Või äkki läheks reisima? Või hoopis päriselt kuhugi mujale? Kuid kuhu?

Aga pingviinid ei tea, et juba ongi nende poole teel üks veidi tusase olemisega tuvi ja sellel tuvil on nendega oma plaan. Plaan, mis võib pingviinide elu täiesti pea peale pöörata. Võta või jäta? Mine või jää? Aga siin on ka oma konks: sugugi mitte kõik kolm pingviini ei mahu tuvi plaanidesse. Mis mõttes ainult kaks pingviini? Mis saab siis kolmandast?

Pingviin ei vannu alla ühelegi murele.
Pingviiniga võid alati sa minna kasvõi luurele.
Ja kui sa selles kahtled, kui sa kahtled, kuule, mees:
sõber seisab ikka sõbra eest!

“Kohtume kell 8 Noa laeval” on üks naljakas ja eriskummaline lugu kolmest nutikast pingviinist ja Noa käske täitvast tüsedast ületöötanud tuvist. Kuid samapalju kui see lugu räägib Noa laevast ja suurest veeuputusest, räägib see sõprusest. Loo autor Ulrich Hub on saksa lastekirjanik, näitleja ja lavastaja, kes on hulgaliselt auhindu võitnud just nimelt lastenäidenditega.

Lavastuse tutvustus

Üksikus metsamajakeses elab vana kammerteener sir Peter. Ühel päeval saabub tema majakesse üksteise järel viis eriskummalist tegelast. Saabujad aga ei tea, et kammerteenri majake ei ole mitte tavaline majake, ja külaliste jahmatuseks hakkab majake nende silme all äkki oma elu elama. Vapra kindral Tuti juhtimisel asuvad nad ühiselt asja uurima, kuid siis kaob äkki kindral Tutt jäljetult. Kuhu ta sai? Mis temaga juhtus? Seda asja ei saa niimoodi jätta!

Klounikriminull “Krimka!” on üks hirmus naljakas lugu, aga kas rohkem hirmus või rohkem naljakas, ei oska me ette ennustada. Kes vaatab, see naerab. Kes kardab, see naerab veel rohkem.

Lavastus on kahes vaatuses ja ei sobi võibolla päris pisikestele ja kartlikele lapsukestele.

Lavastuse tutvustus

Sasha Pepeljajevi visuaalteatri lavastus

Tantsulis-visuaalne koostöölavastus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiaga, mille aluseks on Oskar Lutsu noorsooromaan “Kevade”, Igor Stravinski muusika balletile “Kevadpühitsus” ja Sandro Botticelli maal “Primavera. Kevade allegooria”.

Laval põimuvad kokku ja läbi rahvalik ning kaasaegne. See on moodne Luts teatrilaval.

Itaalia kunstniku Sandro Botticelli maal “Primavera” väljendab liikumist karnaalsest, füüsilisest armastusest platoonilisse, vaimsesse armastusse. Lutsu “Kevades” Arno ja Teele vahel midagi lihalikku küll ei toimu, unistatakse pulmadest, millega loomulikult kaasnevad ihulikud rõõmud, kuid teose kogu rahvale pähe kulunud lõpus Arno siiski keeldub Teele kutsest minna Rajale uut maja vaatama. Ta eelistab lilli, heinamaad, päikesepaistet ning “hüppab kähku vankrile ja sõidab kodu poole, ilma et ta enam kordagi Teele poole vaataks” – platooniline armastus võidab.

Kui Stravinski paganlikul müütosel põhinevas ning karnaalsusest nõretavas „Kevadpühitsuses“ viiakse läbi iidset riitust, mille lõpuks “väljavalitu” sureb ohvritantsus, siis “Primavera Paunveres” on kaasaegne Lutsu “Kevade” riitus kuskil tantsuruumis, diskoteegis.

Tõesti, Lutsu tegelased elavad ju ka kaasajal. Kas mööduks ükski päev, kus me ei kohtaks Arnot või Teelet, Liblet või õpetaja Lauri, isegi Julk-Jüri?

Neile, kes on Aleksandr Pepeljajevi lavastustega varasemalt kokku puutunud, ei tohiks tulla üllatusena, et lavastust “Primavera Paunveres” vaatama tulles ei satu silmitsi Oskar Lutsu “Kevadega” täpselt nõnda, nagu autor selle kunagi kirja pani. Kui soovida, võib Pepeljajevi lavastusi nimetada visuaalseks teatriks, füüsiliseks teatriks, tantsuteatriks, kuid see on veidi petlik. Pepeljajevi lavastuste nautimiseks on esmane siiski vaataja kujutlusvõime.

Nagu “Kevade” oli Arvo Kruusemendi (küll varasemalt teise režissöörina töötanud) esimene film, nii on ka “Primavera Paunveres” TÜ VKA 12. lennu esimene diplomilavastus. Ja ei tasu unustada, et “Kevade” ilmumise ajal oli Luts kõigest 25-aastane noormees, kelle jaoks oli “Kevade” debüütromaan.

Lavastuse tutvustus

Jutustame ja maalime teie silme all valmis loo sellest, kuidas maailma värvimise ime teoks sai ja kuidas said siniseks mered ning punaseks maasikad.

Eesti lastekirjaniku ja luuletaja Ellen Niidu südamlik lugu vahvast maalrist, kes aitab inimeste maailma värve tuua, algab selliste sõnadega:

Kord õige ammu, kullapai,
kui maailm alles valmis sai,
ta oli värvimata.
Kõik oli tehtud justkui veest
ning ilmetu näis pealt ja seest.
Kuis hoida lahus tinti teest
või mahla piimast, liimi meest,
kui kõik on värvimata?

Soovitame lasteaia- ja algkooliealistele lastele.

Lavastuse tutvustus

„Printsess Luluu ja härra Kere“ on südamlik lugu ühest ebatavalisest sõprusest, kust ei puudu rõõmud ja mured, üksindus ja teineteise leidmine, saladused ja hullumeelsed seiklused, millesse saatuse ootamatud keerdkäigud kõiki tegelasi asetavad. Kuningriigi tavapäraselt rahulikult kulgev elu pöördub peapeale.

Värvikad tegelased kuningast luukereni ja printsessist koeranähvitsani pakuvad ootamatuid probleeme lahendades rõõmu kogu perele.

Lavastus põhineb Piret Raua samanimelisel lasteraamatul.

Kuna loo üks peategelasi on muhe luukere, ei soovita me lavastust päris pisitillukestele ja kole kartlikele lapsukestele.

Lavastuse tutvustus

Ühes täiesti tavalises toidupoes elab üks täiesti tavaline sibulapoiss, nimeks Cipollino. Selles toidupoes ei ole aga lood üldse tavalised, võiks isegi öelda, et need on hoopislugu täbarad. Võimu on enda kätte haaranud ahned puuviljad vürst Sidruni juhtimisel. Keelatud on kogu lust, tants ja trall.

Cipollino ja tema sõbrad ei lase aga ennast nendest käskudest segada ega oma rõõmsal tujul langeda. Kui aga rüütel Tomat ühel päeval Cipollino isa vahistab ning eluks ajaks vangi mõistab, seisab sibulapoiss otsuse ees – võidelda õigluse eest ning teha lõpp vürst Sidruni ebaõiglasele valitsemisele, või alluda uuele korrale.

Eks öelnud ju sibulapapa Cipollonegi: “Õpi vahet tegema õigel ja valel. Õpi kelme läbi nägema!” Lihtsad ja olulised sõnad, kuid kas Cipollinol ka nende järgi käia õnnestub?

Lavastus sobib lastele alates 6. eluaastast ja lapsemeelsetele täiskasvanutele.