Lavastuse tutvustus

Koostöös Fiery Angel Limitediga

39 ASTET

PATRICK BARLOW lavaversioon

Põhineb John Buchani romaanil

Põhineb Alfred Hitchcocki filmil

Litsentsiomanik ITV Global Entertainment Limited

Algidee autorid Simon Corble ja Nobby Dimon

spioonikomöödia

Segage Hitchcocki meistriteos mahlase spiooniromaaniga, lisage killuke montypythonlikku huumorit ja saategi „39 astet“ – ülikiire spioonikomöödia kõigile teatriarmastajatele! Kiired pöörded, verdtarretavad mõrvad, kümned koomilised tegelased, lennuõnnetus otse laval, puuduvad sõrmed, meeleheitlikud põgenemised, käeraudadesse aheldatud noorpaar ning sekka pisut vanamoelist romantikat – kõik see ja enamgi nelja olümpiavormis näitleja esituses!

Tempokas lugu hargneb lahti 1930ndate aastate alguses Inglismaal. Loo peakangelane Richard Hannay satub kurjategijate sihtmärgiks, kui tutvub juhuslikult kauni daamiga. See kohtumine pöörab Hannay elu täiesti pahupidi ning järgneb peadpööritav seiklus, mille käigus peategelane püüab takistada Inglismaa riigisaladuse sattumist vaenlaste kätte, kohtub veel nii mõnegi kauni daamiga aga eeskätt püüab ise ellu jääda. 

Mitmeid nimekaid auhindu võitnud “39 astet” saatis tohutu menu nii Broadwayl kui West Endis.  

“39 astet” tuuakse lavale koostöös Concord Theatricals Ltd.-ga, kes esindab agentuuri Samuel French Ltd. www.concordtheatricals.co.uk

Esietendus 3. detsembril 2022 Ugala teatri suures saalis

Laval kõlavad püstolipaugud.

Lavastuse tutvustus

suhtepõnevik

Selles Andrew Bovelli meisterlikult läbipõimitud tegevusliinidega näidendis ilmub vaatajate ette üheksa tegelast, kes kõik on ühel või teisel viisil seotud looga, mis paari kuuma päeva ja öö jooksul ühes rannaäärses linnakeses lahti rullub. 

Teie ees on Pete, Jane, Leon ja Sonja. Nad on baaris ja tantsivad. Muusika läheb valjemaks… see on natuke erutav. Võib-olla mõni Ladina-Ameerika rütm. Pete ja Sonja on ühes baaris, Leon ja Jane on teises. Nende tantsus on midagi enamat kui lihtne kõigutamine. Pete on tegelikult abielus Jane’iga. Sonja on tegelikult abielus Leoniga. Pete ja Sonja lähevad koos odavasse hotellituppa. Leon ja Jane lähevad koos odavasse hotellituppa. Topelttruudusetus. 

Teie ees on Neil, Sarah, Valerie, Nick ja John. Neil kirjutab oma kunagisele armsamale kirja. Sarah kõneleb oma terapeudiga. Valerie üritab paaniliselt oma abikaasat kätte saada, sest tema auto on ühel kõrvalisel teel katki läinud. Nick annab politseis ütlusi. John ootab oma naist koju. Aga siin on konks. Sarah on Neili endine armsam. Valerie on Sarah’ terapeut. Nick pakub Valerie’le küüti. John on Valerie abikaasa. 

„Kuhu sa jäid?“ on teine austraalia näitekirjaniku ja stsenaristi Andrew Bovelli näidend, mis Ugalas lavale jõuab. 2019. aastal esietendus tänaseni täissaalidele mängitav „Surmkindlad asjad siin elus“. „Kuhu sa jäid?“ (originaalpealkirjaga „Speaking in Tongues“) tõi Bovellile Austraalia Kirjanike Liidu auhinna ning režissöör Ray Lawrence’i palvel kirjutas Bovell selle ümber filmistsenaariumiks, mille põhjal valmis 2001. aastal film „Lantana”. Filmile sai osaks rahvusvaheline menu ja seda pärjati suure hulga auhindadega nii Austraalias kui erinevatel festivalidel. 

Suurt väärtust lisavad lavastusele hiilgavad rollisooritused. Iga näitleja kehastab oma tegelast imetlusväärse siiruse ja usutavusega, pannes arvama, justkui oleks roll spetsiaalselt temale mõeldes loodud. Kahtlemata on õnnestunud ka ansamblimäng.

Kaisa-Kadi Pilt, Sakala

Mingil hetkel tekkis tunne, et ma tahaks ka praegu olla laval ja tunnetada seda koosmängu, sest see kõik on nii päris.

Maris Paas, Postimees 

Lavastuse tutvustus

Ma mõtlesin ennist selle aja peale, kui Sa olid veel väike… Ma tõusin hommikuti enne Sind ja tegin Sulle hommikusööki… Mäletad? Ma armastasin selle juures kõike. Kuidas ma Su väikesed kausid lauale panin. Vett keetsin. Moosi külmkapist välja võtsin. Ja siis Sind üles äratasin… See oli nagu rituaal ja ma armastasin seda. Ma arvan, et ma olin tol ajal tõeliselt õnnelik.

Kogu elu on ema Anne hoolitsenud oma poja, tütre ja abikaasa eest. Nüüd, kus lapsed on pesast välja lennanud ja maja on tühi ning kõle, tundub talle järjest enam, et elu on kaotamas maitset, värvi ja lõhna. Mida peab tegema naine, kes on oma pesakonna suureks kasvatanud ja maailma saatnud? On tema elul veel mingi eesmärk, mille suunas liikuda või on rong juba pöördumatult läinud? Kuid ühel päeval naaseb ootamatult koju Anne’i poeg Nicolas ja alguse saab lugu armastusest, mis on nii tugev, et võib lämmatada nii poja kui ema enda.

Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid autoreid kogu maailmas. 2010. aastal Pariisis esietendunud „Ema“ on mõttelise näidenditriloogia esimene osa, sellele järgnenud „Isa“ ja „Poeg“ on Eestis lavale jõudnud Theatrumis.

“Braavo! Ugala suurepäraste näitlejatöödega „Ema” on andekalt ja laitmatult ülesehitatud lavastus.”

Jelena Skulskaja, Eesti Päevaleht

“Fantastilist õhustikku aitab luua lavakujundus. /…/ Trupp on hakkama saanud märkimisväärse tööga, pakkudes vaatajaile elamuse nii või teisiti.”

Kaisa-Kadi Pilt, Sakala

“Jahedates värvides maalitud lavastusest pääseb kõlama soe soovitus oma lähedaste heaolul ja vaimsel tervisel silm peal hoida, olla peresuhetes aus ja tähelepanelik.”

Karin Allik, Postimees

Laval suitsetatakse.

Lavastuse tutvustus

„Elu ei ole seda väärt, et tema pärast nii palju muretseda.“

Athos, kuninglik musketär

Alexandre Dumas’ maailmakuulsal romaanil põhineva igahalja seikluse “Kolm musketäri” tegevus leiab aset Prantsusmaal. Noor gaskooni aadlik d’Artagnan lahkub isakodust ja suundub Pariisi, et astuda härra de Treville’i musketäride kompaniisse. Kiiresti sõbruneb ta kolme silmapaistva musketäri Athose, Porthose ja Aramisega, kuid sama kiiresti leiab ka vaenlasi kardinal Richelieu’ lähikondsete hulgast ning õige pea tuleb noorel ja tulisel gaskoonlasel sukelduda kõige ohtlikumatesse seiklustesse, et pälvida oma südamedaami armastus ning päästa kuninganna Anna au ja Prantsusmaa hea nimi. Olles kõigest etturid kuningas Louis XIII, kardinal Richelieu ja Buckinghami hertsogi vahelises malemängus, õnnestub musketäridel ja d’Artagnanil jääda truuks oma deviisile – üks kõigi ja kõik ühe eest.

Aitäh, Stora Enso!

Eesti Teatriauhinnad 2023: Janek Vadi – meeskõrvalosatäitja auhind kardinal Richelieu rolli eest

Ekskursioon ja etenduste info

Teatribussiga etendusele

Mugava võimalusena saab 1. ja 11. juunil sõita Viljandist etendusele ja tagasi Ugala teatribussiga. Buss väljub kell 18:30 Ugala teatri juurest ja sõidab tagasi Õisust 15 minutit peale etenduse lõppu. Bussipileti hind edasi-tagasi on 6 €. Bussipileti saab osta siit.

Kui Ugala teatri „Kolm musketäri“ sai vaadatud, valdas meeli kerguse, isegi mõningase ülendatuse tunne. Õigupoolest on kuskil nähtamatu latt, mida ületades saab kostüümidraamast ja mõõgavõitlusest kunst. See asub igal teatri­vaatajal isesugusel kõrgusel. Minu meelest läks Ugala sellest suure varuga üle.

Andrus Karnau, Sirp

Ugala „Kolm musketäri“ on maitsev suvine magustoit, mis serveeritakse publikule aristokraatlikult idüllilise Õisu mõisapargi miljöös. /…/ Etenduse number üks on sellel kevadel lavakunstikooli 30. lennu lõpetanud Jass Kalev Mäe. Tema kehastatud d’Artagnan on nooruslik, seksapiilne, energiline, julge, hoogne. Mäe on selleks rolliks valmis ja mängib oma karakterit teorõõmsalt alates lavale astumisest viimasele stseenile järgneva aplausini. Annaks Ugala teatrivaim armu, et seda energiat jaguks kõigisse etendustesse! Ülejäänud näitlejatööd on trupimängule kohaselt võrdselt filigraansed ja rollikohased.  /…/ Tasub silma peal hoida teiselgi Ugala trupiga liituval noorel näitlejal Alden Kirsil, kes kehastab kuninglikku musketäri Aramist meeldivalt romantilisena, lastes kohati kõlada ka karakteri pahelisematel nootidel.

Tanel Jan Palgi, Eesti Päevaleht

Tanel Jonase lavastus on hästi läbikomponeeritud seikluslik vaatemäng, Rauno Zubko ilmeka koreograafia ja Kaire Russi seatud ulja mõõgavõitlusega. /…/ Neli peategelast on stiilsed, uhked, sümpaatsed.

Pille-Riin Purje, Postimees

Ning ehkki lavastus otseselt suveteatri piire ei nihuta, jääb see lõpuni kaasahaaravaks, pakkudes mõnusaid äratundmismomente nii neile, kes on tulnud otsima nostalgialaksu, kui ka «uutele tulijatele», keda kostitatakse hea koguse metateatraalsete naljadega.

Maarja Moor, Sakala

Hetki proovidest ja kõnelusi tegijatega enne esietendust Õisu mõisa pargis.

Lavastuse tutvustus

Armastuse lugu

Nicole ja Dick on täiuslik džässiajastu paar.

Nicole: „Luba mulle, et kõik jääb alatiseks nii.“

Dick: „Ma luban.“

Nad on rikkad ja ilusad, neil on kaks imearmast last, võrratud sõbrad ja uhke mereäärne villa, mille aias laulavad ööbikud ning kasvab armastus. Mõnikord tundub, et nad on justkui tegelased mõnest balletist ja sa jälgid neid tähelepanelikult, nagu balletti ikka vaadatakse, aga see pole veel kõik… te ei tea kogu lugu.

Rosemary: „Ma armusin Teisse silmapilgul, kui Teid esimest korda nägin. Tähendab… teisse mõlemasse.“

Ameerika kirjaniku F. Scott Fitzgeraldi „Sume on öö” räägib ameeriklasest psühhiaatri Dick Diveri ja tema kaasmaalaste pillerkaaritavast elust 1920. aastate Euroopas. Meie ees avaneb pilt mitmekülgse seltskonna kirevatest päevadest ja öödest, aga ka särava fassaadi taga peituvast tühjusest, kus hõljuvad nii mõnedki täitumata soovid. „Sume on öö” on mitmeplaaniline lugu täis vastandeid ja konflikte; teos, kus põrkuvad kõrged sisemised ideaalid ja välise maailma hiilgus. Selles aimub nooruslik ülemeelikkus ja varastatud suudluse lubadus. Pillava õhustikuga lavastus on täis 20ndate aastate glamuurset vaimsust, mõrkjasmagusat romantikat, hullutavat tšarlstonit, armastuse võluvat valu ja kahtlustes vaevleva südame ängi – lüüriliselt, lendlevalt ja muidugi sumedalt.

Ei oleks vale võrrelda lavastuse «Sume on öö» vaatamise kogemust kinoelamusega. Vaatemäng mõjub tõepoolest filmiväärsena ning põnevus ees ootava suhtes ei kao hetkekski. On alust arvata, et Ugala repertuaari on jõudnud uus hittlavastus, mis jääb laineid lööma veel tükiks ajaks.

Kaisa-Kadi Pilt, Sakala

Õnnestumiseks pole vaja palju: head dramaturgiat, head lavastajat, häid näitlejaid, häid kunstnikke. Tundub, et Ugalas said kõik vajalikud komponendid kokku ja tulemus läks hinge kõigile asjaosalistele nii laval kui saalis.

Maris Paas, Postimees

Kunstnik Lilja Blumenfeld ja lavastaja Kaili Viidas on koostöös suutnud lavale raamistada tõeliselt elamusliku must-valgelt särava kostüümivaatemängu, milles muudetakse Fitzgeraldi rohkeid tegevuskohti meisterlikult, kasutades selleks filmikaadri raame. Neid filmikaadreid tihendavad omakorda videokunstnik Margo Siimoni nostalgiliselt mõjuvad džässiajastule kohased kunstilised lahendused. Kogu lavastust hoiab koos Peeter Konovalovi muusikaline kujundus.

Tanel Jan Palgi, Eesti Päevaleht

Lavastuse tutvustus

Üks mees tahab jõuda kõrgele ja kaugele, olla kõige parem.
Teine mees tahab elada soojas ja armastavas idüllis.
Kolmas mees ei tea, kes ta olla tahab, aga teab täpselt, kes ta olla ei taha.

Lavastus „Üle oma varju“ räägib loo inimestest, kes püüavad olla keegi teine ning ehitavad selle jaoks valedest kõrged müürid. See on viirastuslik teekond nende meeste peidetud siseilma, kus panused on kõrged ja jalgealune tuline. Eks me kõik oleme mingil hetkel mõtelnud, et mis tunne oleks olla kellegi teise nahas. Aga kui päriselt avaneks selline võimalus?

Paavo Piik on lõpetatud lavakunstikooli dramaturgina, ta on üks Kinoteatri algatajatest ja töötanud ka Tallinna Linnateatris. Paavo on kirjutanud näidendeid, loonud dokumentaalseid lavastusi, lavastanud, tõlkinud ning olnud tegev ka teatriprodutsendi ja festivalikuraatorina. Ta on korduvalt nomineeritud Eesti teatri algupärase dramaturgia ja Eesti Kultuurkapitali näitekirjanduse auhinnale, olnud Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali aastapreemia ja Eesti Vabariigi kultuuripreemia laureaat.

Ramuli lavastus on põnevusega jälgitav, tulvil mänglevat kergust, lenduvat absurdimõõdet ja üllatavaid üleminekuid.

Pille-Riin Purje, Sirp

Lavastaja on loonud mõnusa meeskonna, mehed nautisid oma rolle sajaga, trupp oli väljas üks kõigi, kõik ühe eest. Võimatu on välja tuua ühtegi näitlejat, kes teiste hulgast esile tõuseks, kõik olid võrdsed.

Maris Paas, Postimees

Eluline ja esmapilgul lihtne teema on teatrielamuse nimel keeratud kõige paremas mõttes pea peale ning tänu sellele sobib see vormiga ideaalselt kokku.

Kaisa-Kadi Pilt, Sakala

Laval suitsetatakse.

Lavastuse tutvustus

Lumejänesed sündisid 2002. aastal ja elasid kõige nooremate teatrivaatajate rõõmuks Ugala suurel laval. Pisut hiljem liikusid nad Raadioteatrisse kuuldemängu sisse ja lõpuks jõudsid tele-ekraanile välja. Vahvate jäneste tele-elu saab tänaseni Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist vaadata, kuid siiski on see vaid piltides väljenduv ajalugu.

Aga detsembris 2021 tulevad jänespoisid jälle lavale ja me näeme oma silmaga, kuidas nad tänasel päeval elavad ning millega tegelevad. Arvata on, et kui Jänes Kapp, Kõvajänes, Vedeljänes ja Jänes Tavalinejänes juba platsis on, siis küllap nendega ka ühtteist põnevat juhtub ja igav ei hakka kohe kindlasti.

Nii nagu varem, ootavad nad nüüdki vaatama kõige väiksemaid teatrisõpru – alates neist, kes veel lasteaias käivad ja lõpetades nendega, kes juba kooli algklassides tarkusi omandavad. Aga julgelt võivad tulla needki, kes lapsepõlves jäneste tegemistele kaasa elasid, aga vahepealsetel aastatel juhuslikult suureks on saanud.

Vaata ka Lumejäneste TV-d.

Niisiis on pehmeid valgeid Lumejäneseid üpris tore vaadata. Samuti ei häbene jänkupoisid näidata oma kaunist lauluhäält. See kõlab nii tihti, et selle unustamiseks võimalust ei teki.

Kaisa-Kadi Pilt, Sakala

Lavastuse tutvustus

Ugala 102. hooaja avalavastus – koostöös EMTA Lavakunstikooliga.

“Suveöö unenägu” on kahtlemata Shakespeare’i üks fantaasiarikkamaid ja salapärasemaid näidendeid, mis kaunis poeetilises ja sümbolite keeles pakub rohkeid mänguvõimalusi ning avab inimese vaimu ja hinge sügavusi.

Shakespeare kõneleb unenäo ja ärkvelolu saladusest, armastuse paljudest palgejoontest, tema lättest ja pühadusest, selle ohtudest. Näilisest ja tõelisest inimsuhetes. Aga ka vabadusest kui armastuse eeltingimusest ja ohverdusest kui neid toitvast leegist.

Unenäo olemus on siiani jäänud inimesele seletamatuks ja saladuseks. Kuid õnneks on selle tabamiseks teisi tunnetusviise ning teisi keeli neist kõnelemiseks. Teater on selleks üks ehedaimaist võimalusist. Võimalus tajuda illusiooni ja naerdes ja/või nuttes igatseda tõelisust, mis on siinsamas – kohal. Ehk aitab lavastus teha armastusele ruumi meis enestes ja õppida nägema armastuse igavest väge kõikjal ning vähendada hirmu selle ees.

“Suveöö unenägu” e-kavaleht koolidele ehk lisamaterjalid tutvustavate videote, fotogalerii ja töölehtedega leiab siit.

“Umbkaudu kolmetunnise etenduse lõpus jäi tunne, et eelkõige on tegemist suurepärase sooritusega. Esiteks on see võimalus harjutada ja näidata oma deklameerimisoskust. /…/ „Suveöö unenäos” on tekst selgelt ja mõttega läbi töötatud. /…/ Helikujundus (helikujundaja Marius Peterson) sünnib näitlejate looduna otse laval. Lavastust alustab Helenat mängiva Merlin Kivi soolo, millega hiljem liituvad teised näitlejad. Üdini musikaalne esitus lummas täielikult.”

Keiu Virro, Eesti Päevaleht

 

“Tänan lavastajat julge sammu eest näidend võimalikult terviklikult lavale tuua. /…/ Arvatavasti ei juhtu lähiajal, et keegi „Suveöö unenäo“ nii tervikliku lavastamise Eestis uuesti ette võtaks. Seetõttu tasub see lavastus mälu värskenduseks ära vaadata. Võib ju küll öelda, et eks vajaduse korral saab ka raamatut lugeda, ent see pole ikka see, mida laval pakutakse.”

Maris Peters, Sirp

 

“Näitlejate mängust paistis välja, et lavastus on loodud koos turvalises ja usaldusväärses keskkonnas. Oli näha, et mäng pakkus neile endile suurt rõõmu, ja sellest ei saa teatriime sündimise puhul ju mööda vaadata. /…/ Lavastus on väljendusvahendite kasutamise poolest rikas: kuulda saab muusikat ja näha rohkelt põnevat koreograafiat. /…/ Mänguilu on siin igatahes rohkelt.”

Alice Lokk, Sakala