Lavastuse tutvustus

Elas kord ema, kellel oli neli last. Meie need neli last olemegi. Oma isa lapsed, kes kõik igatsevad oma isa, aga tema kasvatus on jätnud meisse ka jälgi. Suuri poriseid jälgi. Suure kuulsa dirigendi suured porised jäljed. Nii me nüüd astume elus, jätame jälgi, teeme samme, et enda varjust üle astuda. Sest sa võid olla nagu minu vend Orpheus – absoluutse kuulmisega, aga absoluutselt pime. Või nagu mu õde Helena, kes valutab südant kõigi pärast, aga endale ei jagu ühtegi plaastrit. Või nagu  Aleksander, kellel on alati õigus, aga kelle naine ei taha enam temaga koos elada. Mina olen nende kõigi kaja, noorim õde Kaja, kes ei oota elult õieti muud, kui seda, et keegi näitaks, mis see tõeline armastus õigupoolest on. Et mina teaks ka oma samme seada. Et mul oleks, kelle järgi oma samme seada. Nii, nagu minu ema seda tegi.

Lavastus „Kui sa tuled, too mul lilli“ tõukub intervjuudest lähisuhtevägivalla ohvritega ning selles valdkonnas töötavate spetsialistide ja vabatahtlikega.

Liis Aedmaa ja Laura Kalle «Kui sa tuled …» on osalt groteskselt siivutu ja ulakaski. Ent see hinge ja maailma valusalt hõõruvate kividega täitumise lugu on kõrgkunstilises mõttes veatu, peensusteni lihvitud. Trupp on väike, aga mängib nii mitmekülgselt ja võimsalt nagu suur orkester, nii palju on Ugala väikesel laval ilusaid, aga ka valusaid värve ja helistikke.

Valle-Sten Maiste, Sakala

Lavastus on pälvinud Eesti teatriliidu sõnalavastuse eriauhinna ja Viljandi linna teatripreemia.

Lavastuses kasutatakse mittenormatiivset leksikat ja suitsetatakse e-sigaretti.

———————————————————————-

Ohvriabi kriisitelefon 116006 ja veebivestlus palunabi.ee

Lasteabitelefon 116111 ja veebivestlus palunabi.ee

Vägivallast loobumise tugiliin 6606077

ohvirabi.ee

———————————————————————

Lavastuse tutvustus

Tõsielukomöödia

Kevin on oma eluga jõudnud täielikku ummikusse, kui talle tehakse ootamatu ettepanek: „Miljon. See on sinu ja sa võid seda ühe nädala jooksul kulutada täpselt nii, nagu ise soovid. Meie filmime sind. Kuid nädala lõppedes sa … sured. Sa sured televisioonis, kaamerate ees.“

Kevini süda ja sisetunne ütlevad, et ega asjalood paremaks ei lähe. On valida, kas lohistada end oma mõttetust elust läbi, nii et järele ei jää muud kui halvad mälestused. Või siis kustuda nagu supernoova, näidates maailmale oma valgusega teed parema ja eredama tuleviku poole. Ja samas nautida seda täiel rinnal. Kevin valib.

Kui varem olid inimesed kuulsad oma erilisuse pärast, siis nüüd peetakse neid erilisteks sellepärast, et nad on kuulsad. Kuulsusest on saanud moraalne väärtus.
Carmen Holm, tõsielusarja „Surnud mees“ produtsent

„Surnud mees“ on musta huumoriga laetud lugu sellest, milliseid ohverdusi on inimesed valmis tegema raha ja kuulsuse nimel. Ja sellestki, kui kaugele me ise vaatajatena oleme valmis meelelahutuse nimel minema.

Soovitatav gümnaasiumieast alates.

NB! Lavastuses kasutatakse mittenormatiivset leksikat ja suitsetatakse.

Lavastuse tutvustus

Vanasse talumajja ühes mereäärses külas kolivad noor mees ja naine. Esimesest pilgust on selge, et nad on linnainimesed. Mees on imelik – ise elab looduskaitsealal, aga tassib püssi kaasas. Tema napisõnaline naine on aga veel imelikum. Miks nad siia tulid? Sellesse kolkasse, kus kõik tunnevad kõiki ja elutuiksoonteks on vaikselt tiksuv kauplus ja külabaar?

„Tore, et nad tulid,“ leiab kohalik konstaabel.

„Ei usu, et nad siia jäävad,“ arvab külavanem. „Tuleb jälle mees naisega. Tuleb ja naine ei oska olla. Mees ei oska olla. On linnas harjunud ja arvavad, et siin on samamoodi… Kõik läksid. Küll lähevad ka need.“

„Linnainimesed on lollid!” võtab poemüüja asja kokku.

„Valged põdrad” võitis nime all „Siirderiitujad“ 2019. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel I preemia.

2021. aastal nomineeriti teatriauhindadel Ilo-Ann Saarepera lavastuses sooritatud rolli eest parima naispeaosatäitja kategoorias, Andres Noormets eriauhinna kategoorias lavastuse lummavalt kummastav atmosfääriloome eest ning näidend (Piret Jaaksi “Siirderiitujad”) algupärase dramaturgia auhinna kategoorias.

Ugala kolleegipreemia 2020 – parim uuslavastus

Ugala kolleegipreemia 2020 – parim naispeaosa (Ilo-Ann Saarepera)

Ugala näitlejate ansambel mängib õhustikutundlikult, pideva ohu- ja traagikaaimusega, kuhu libiseb koomilisi alatoone.
Pille-Riin Purje, Postimees

 

Andres Noormets on vorminud Piret Jaaksi poeetilisest ja mitmekihilisest näidendist sügava ja esteetilist naudingut pakkuva lavastuse “Valged põdrad”, mis pakub vaatajale argielulist ja samas müstilist lugu, milles on nii valu kui ka lootust paremale elule.

Alice Lokk, Sakala

Lavastuse tutvustus

Kaks venda. Nende naised. Ja ema, kellel on poegade elu ja naiste suhtes oma arvamus.

Ühe venna abielu on jõudnud tupikusse ning tundub, et ainult lapsed ja pangalaen veel hoiavadki seda koos. Kas päästerõngaks võiks saada naise mõte asuda seksuaalelu planeerima kindla graafiku järgi? Või oleks õigem ikkagi lahku minna?

Ka teise venna elu jõuab pöördepunkti, kui ta ühel päeval leiab oma naise teadvusetuna magamistoast.

Soome lavastaja ja näitekirjaniku Antti Mikkola näidend „Sorri, ei saa aidata“ räägib keskikka jõudnud mehe ummikaastatest. See on lugu kaduvast mehelikkusest, tugevast ja tahtejõulisest naiselikkusest, isekusest ja andestamise raskusest, millesse on põimitud vabastavat nalja ja huumorit.

2021. aastal nomineeriti teatriauhindadel Terje Pennie lavastuses sooritatud rolli eest parima naiskõrvalosatäitja kategoorias.

Üks mu sõber ütleb ikka, et „mehed ei lobise“. Üldiselt on jah nii, et ega mehed oma asjust just eriti ei räägi. Sellest, mis hingel. Mis ei meeldi või haiget teeb. Nendest asjadest ei räägita sageli isegi oma naisega. Harva, kui on mõni sõber, kellele paotada oma südame ust. Nii jääb palju enda sisse ja koguneb tasahilju. Ega see hea ei ole.
Selles näidendis on inimesed, kes on omadega puntras, aga oma pusimistes on nad kõrvaltvaatajale ikka päris naljakad. Aga kellega oma muredest siis rääkida? Vennaga? Emaga? Naisega? Keegi nagu eriti ei mõista. Äkki publikuga, ehk saate teie aidata? See mees igatahes proovib.
lavastaja Tanel Ingi

Lavastuse tutvustus

Lavastuses „Peer Gynt” on norra muinasjutumaailm ja Ibseni pillav fantaasia ühendatud tänapäeva folklooriga. Sellest kooslusest sünnib sürrealistlik kabaree. Peer Gynt on meie aja kangelane. Ta on noor, ilus ja andekas! Küsimusele: „Olla või mitte olla?“ vastab Peer Gynt: „Olla ise!“

„Peer Gynt“ on norra näitekirjaniku Henrik Ibseni kõige helgem teos. Autori esialgne kavatsus oli oma rahvaga põhjalikult arved õiendada, kirjeldades norralast, kes ei soovi kübetki ohverdada ja põgeneb elu tõsiduse eest. Peategelase eeskujuks valis ta norra muinasjuttude ühe väljapaistvaima tegelase ‒ päevavargast unistaja Tuhkapoisi. Töö käigus aga kaldus poeetiline värssdraama esialgselt kursilt pisut kõrvale ja sai hoopis avarama mõõtme. Ibseni Peer ei ole mitte ainult unistaja ja tühjatoimetaja, vaid ka luuletaja, suurelt mõtleja ja visionäär.

Ibseni värvikat ja fantaasiaküllast „Peer Gynti“ võime vaadelda kui katset vastata filosoof Immanuel Kanti küsimusele „Was soll ich tun?“ – mida peaks inimene maailmas tegema, kuidas toimima, nii et see oleks õige ja hea.

Lavastus on pühendatud Ida Urbeli 120. sünniaastapäevale. Ida Urbel oli ballettmeister ja lavastaja, kelle loometee algas Ugala teatris ja saavutas meisterlikkuse legendaarsete lavastustega Vanemuises, millest üks märkimisväärsemaid oli „Peer Gynt“.

Oota ainult, kuni ma saadan korda midagi suurt, midagi päriselt suurt! Minust saab kuningas, keiser!
Küll sa näed!
Meie, põhjamaa mehed,
küll juba meie mõistame
maailmas läbi lüüa!
Põrgu kõik armetud valed!
Kuradile mälestused!
Kuradile kõik naised!
Kõik, kuni viimseni!
Peale ühe – – –

 

Peer Gynti repliikide alusel lavastaja Karl Laumets

„Peer Gynt” valmib Ugala ja Vanemuise teatrite ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia koostöös.

NB! Vaata Tartus Vanemuise väikeses majas toimuvate „Peer Gynt” etenduste aegu siit.

Lavastuse toovad lavale kunstnik Kristjan Suits ja lavastaja Karl Laumets, kelle käe all valmis ka tänavune Vabariigi Presidendi aastapäeva kontsertetendus “Igal linnul oma laul”.

Lavastuse tutvustus

Humoorikas vene klassika

Tere tulemast teatriõhtule, kus ühe pika loo asemel jutustatakse teile hoopis kolm. Kui aus olla, siis pole tegemist ühe komöödiaga kolmes vaatuses, vaid hoopis kolme eraldi lavastusega. Jutustamisele tulevad Nikolai Gogoli kolm lugu, millest esimene viib meid romantilise hõnguga Ukraina külakolkasse, teine tõelise suurlinna Peterburi peatänavale ja kolmas heidab pilgu üksikinimese siseilma.

Sõprusest ehk „Kuidas Ivan Ivanovitš läks tülli Ivan Nikiforovitšiga“. See on lugu kahe südamesõbra tühisest tülist, millest kasvab lausa lepitamatu vaen. Maamõisnikud ei loobu oma uhkusest ja väljapeetusest – need on mehed, kes alla ei anna! Asi läheb lõpuks nii käest, et siga ka ei söö.

Armastusest ehk „Nevski prospekt“ . Peterburi suurlinn kogu oma hiilguses ja viletsuses. Kaks sõpra, üks kunstnik ja teine noor sõjaväelane, üks veidi ujedam ja teine uljam, vaesed ja lollid mõlemad, kaotavad oma unistuste daame taga ajades alguses pea, siis väärikuse ja lõpuks elugi. Ole sa igavesti neetud, Nevski prospekt!

Hullumeelsusest ehk „Hullumeelse päevik“. Vaataja saab harukordse võimaluse piiluda ühe lihtsa nõuniku siseilma, elada kaasa tema unistustele, pettumustele ja lõpuks ka tõelisele eneseleidmisele, mis temast paraku hullumaja patsiendi teeb. Maadeldes iseenda sisemiste koerte, krantside ja penidega upub hullus mõistusesse ja mõistus hullusesse. Elagu Hispaania!

Õigupoolest on need kolm lugu üsna traagilised, sest mis võiks naljakat olla sõpruse, armastuse või aru kaotamises, aga ometigi on, sest kirjutagu Gogol millest tahes, ikkagi teeb ta seda läbi satiiri, võimatute olukordade ja sedavõrd mahlakate karakterite, et nuta või naera, midagi pole teha, naer kipub vägisi peale jääma.

Lavastuse tutvustus

Ugala suvelavastus. 

Üle pika aja kohtuvad kaks naist, kelle põimunud elusaatustes on peidus üks saladus.

Kui lavastuse peategelane oli 6-aastane, võttis tädi Kaata ta enda juurde elama. Nüüd, aastakümneid hiljem asub ta 80-aastase tädi ja seejärel oma ema Sanna mälestuste jahile. Iga uus külaskäik erakuna elava Kaata juurde avab kiht kihi haaval kunagi toimunud sündmusi, keerulise aja pinevaid suhteid ning põhjuseid, miks minevikus toimunust siiani rangelt vaikitud on. Kuidas leida vastuseid ja anda hinnanguid ajale, mil iga sammu pidi põhjalikult kaaluma? Ajale, mis nüüd sõrmede vahelt laiali pudeneb, kuna sellest pole senini tahetud rääkida.

Ühe olulisema kaasaegse eesti kirjaniku Ene Mihkelsoni mitmete auhindadega pärjatud ajaloolise romaani „Katkuhaud“ toob publiku ette Priit Pedajas, kelle lavastajatee 41 aastat tagasi Ugala teatrist algas. See lugu, mida tihti on võrreldud Sofi Oksaneni romaaniga „Puhastus“, koorub lahti nagu sibul ja toob meieni ühe perekonna loo, aga ka terve eesti rahva loo elusaatustest ja valikutest 20. sajandi teise poole alguses.

2021. aastal nomineeriti teatriauhindadel Luule Komissarov lavastuses sooritatud rolli eest parima naispeaosatäitja kategoorias.

NB! Pileti hind 20 eurot (soodushind 16 eurot) kehtib eelmüügi ajal kuni 31.05.2021. Alates 1.06.2021 on pileti hind 22 eurot ja soodushinnad ei kehti (v. a puudega inimese soodustus). 

Priit Pedajase kompaktne, lakooniline dramatiseering keskendub Kaata äraandja-pihtimustele metsavendluse ajast, nimeta tegelane Mina, metsavenna tütar, oma tädi kuulamas ja jälgimas, tõde otsimas ja kaotamas. Luule Komissarovi – Kaata ja Kadri Lepa – Mina dialoogid, kahekõne võimetus ongi lavastuse telg.

Pille-Riin Purje, Postimees

 

Tegelikult võiks kogu teatrielamuse kokku võtta ka vaid ühe suure armastuskirjaga Luule Komissarovile. Oma aastaauhinnaväärilise ümberkehastusega Kaataks hoiab ta vaatajat enda peos iga sekundi, mil ta laval on.
Danzumees

 

Minevikku enam muuta ei saa. Muuta saab ainult seda, kuidas möödunusse suhtuda. Ugalas etendunud „Katkuhaud“ on tõeliselt sügav ega ava mitte ainult ühte valusat tahku meie ajaloost, vaid mõtiskleb ka teemadel, millega ajajärgust hoolimata ühel või teisel moel kõik inimesed kokku puutuvad.

Alice Lokk, Sakala

 

Pedajas on Mihkelson romaani omal kombel lahti kirjutanud, nii et lugu on kergesti jälgitav ja lõpeb Kaata matustega, mis oma nihestatud tegelaskonnaga on kui fragment igihaljast „Eesti matusest“.

Maris Johannes, Sirp

 

Üle hulga aja nägin tükki, kus mitte millegi kallal viriseda ei taha. Ja selline asi on teatris haruldus. Harulduse tekkeks peavad ehk mitmed väärt komponendid kokku saama ja sulanduma. „Katkuhauas“ nii ongi juhtunud.

Peeter Sauter, ERR