Lavastuse tutvustus

Lavastus sobib vaatamiseks kõigile alates 6. eluaastast.

Kui kuu peal puhub tuul, peab olema väga ettevaatlik. Kui see tuul on kuri ja teie olete üleannetud, puhub tuul kuu pealt otse teie südametesse ja siis ei jäägi muud üle, kui terve aasta ulakad olla.

Keskeltläbi külas elavad õed Dinah (Laura Peterson) ja Dorinda (Laura Kalle). Nende isa suundub Bombardiasse sõjaretkele ja manitseb tütreid enda äraolekul kenasti käituma. Tüdrukud aga avastavad, et hoopis lihtsam on olla sõnakuulmatu kui viks ja viisakas. Nad saavad isa hoiatusest äraspidist julgustust ja tunnevad, kuidas kihk ulakas olla nende sees järjest kasvab. Tüdrukud söövad oma guvernandi, preili Serendipi meelehärmiks üüratuid toidukoguseid ja lähevad tülli Keskeltläbi küla elanikega.

Solvunult hauvad nad metsas elava emand Krõnksu kaasabil külarahvale karmi kättemaksu ja satuvad endalegi ootamatult üha kummalisematesse sekeldustesse nii oma kodukülas kui ka sellest tuhandeid kilomeetreid eemal. Ohtlike sündmuste keerises hakkavad Dinah ja Dorinda mõistma, milline väärtus on tegelikult vabadusel ja mis võib olla vabadusest ilma jäämise hind.

Sageli, kui me enda arvates hästi käitume, ütleb mõni täiskasvanu, et me oleme ikka väga ulakad olnud. Nii ongi päris keeruline aru saada, et mis või kuidas.

Briti lastekirjaniku Eric Linklateri romaan “Tuul kuu pealt” ilmus 1944. aastal, vahetult enne Teise maailmasõja lõppu. Samal aastal pälvis kirjanik teose eest Briti raamatukogutöötajate Carnegie auhinna.

Marika Palmi lavastajatee Ugala teatris algas diplomilavastusega “Unista!tud”, millele järgnesid mänguline lastelavastus “Printsess Luluu ja härra Kere” ja Salme Reegi preemia pälvinud noortemuusikal “Moraal”.

Lavastuses kasutatakse maagiat ja tuleb ette hulgaliselt äpardusi.

Lavastuse tutvustus

Hinge funktsioon on armastada

Vene suurkirjaniku tuntuim näidend tegeleb küsimustega: milline on tingimusteta armastus; kas inimene on võimeline armastama ligimest rohkem kui ennast; kuidas jääda endale ausaks kellelegi liiga tegemata? Draamas kui kõige „vaimsemas“ žanris pidas Tolstoi võimalikuks kõnelda „inimese vahekorrast jumala, maailma, igavese ja lõpmatusega.“

„Elav laip“ räägib hea ja kurja võitlusest inimese sees. Peategelane Fedja Protassov on justkui Tolstoi autoportree. Süžee on näiliselt lihtne armukolmnurk: naine ja kaks meest, kellest üks on üleliigne ning peab end teiste õnne nimel taandama.

Fedja: „Kõigil meil on ju valida kolm teed, ainult kolm. Teenida riiki, koguda raha, suurendada seda inetust, mille keskel elad. See oli mulle vastik, võib-olla ma ei osanud, kuid peaasi – oli vastik. Teine tee on seda inetust hävitada; selleks peab olema kangelane, mina aga kangelane ei ole. Või kolmas tee: unustada – juua, prassida, laulda. Seda ma tegingi. Ja nüüd on mu laul lauldud.“

Tolstoi kirjutas näidendit viimased kümme eluaastat, seda pidevalt lihvides, kuid päris valmis ei saanudki. Pärast surma, aastal 1910 avaldatud tekst sai kohe ülimenukaks. Esmalavastusele Moskva Kunstiteatris järgnesid kiirelt tõlked ja lavaversioonid Londonis, New Yorgis, Pariisis.

Viimati tõi selle vastuolulise näidendi eesti publiku ette Kalju Komissarov 1998. aastal, samuti Ugalas.

20 aastat hiljem lavastab „Elava laiba“ näitleja ja filmitegija Kristo Viiding. Näidendis on kesksel kohal mustlased ja nende muusika. Nii saab ka meie lavastuses näha ja kuulda elavat muusikat – näitlejate mustlasansamblile annavad hoogu Svjata Vatra solist Ruslan Trochinskyi ja “Gogoli diskost” tuttav viiuldaja Tarmo Suvisild.

Lavastuse tutvustus

Tšehhovi “Kajakas” unplugged

Armastus. Kunst. Ego.

A. P. Tšehhovi “Kajaka” ikoonilised tegelased paljastavad oma haavatud hinged, otsides vastust küsimusele, kuidas tuleks elada. Minevik ristub olevikuga, noorus vananemisega ja kõige selle all köeb põletav vajadus armastada ning olla armastatud.

Näitlejatöö peaks olema väga-väga hea: emotsionaalselt paigas, jõuliselt kirglik, sihiteadlik ja võrdlemisi elulähedane. Ühtlasi koomiline. Nii nagu tegelased ühes tõeliselt heas Tšehhovi näidendis. Aga ka veidi erinev… Lisaks… armastus on oluline. Väga oluline. Armastus läbib seda näidendit. Ehtne, sügav, tõeline, keeruline armastus. Kui mõni valikukoht tundub raske, siis otsustage tugevama armastuse kasuks, sel juhul te väga ei eksi.

Autori lavastusjuhised näidendile “Krdi loll lind” (orig. “Stupid Fucking Bird”, 2016)

Ugala publikupreemia “Kuldõun” 2018 –  parim lavastus

Ugala kolleegipreemia 2017 – parim meesnäitleja (Martin Mill), parim naisnäitleja (Klaudia Tiitsmaa), parim lavastus (Taago Tubin), parim kujundaja (Lauri Lüdimois), eripreemia “Särav suts” (Ringo Ramul)

NB! Lavastuses kasutatakse lavasuitsu, tugevaid heliefekte, mittenormatiivset leksikat ning suitsetatakse.

Lavakujundusest tingituna on ratastooliga teatrikülastaja ligipääs raskendatud ning vajab publikuteenindaja abi. Lisainfo Ugala teatri kassast (tel 433 0777, kassa@ugala.ee).

Lavastuse tutvustus

Kontorimuusikal

Maailmas täis ettevõtteid ja tooteid, mis lubavad lühikese ajaga revolutsiooniliselt muuta meie eluviisi, on pidev nõudlus millegi täiesti uue järele. Aga kuidas luua midagi sellist? Mis võiks olla see “miski”, mis on veel puudu?

Lavastus jälgib kaheksat noort inimest, kelle töö sisuks on “uus oluline leiutis”. Nad peavad looma midagi, mida veel ei ole. Neid ühendab nende töö, aga kõigil noortel on oma elud, unistused, kindlusetus ja erinevad ambitsioonid. Õnnestumine tähendaks, et neil oleks võimalus tõepoolest maailma muuta, aga kas inimesed oleksid siis ka õnnelikumad?

Nad ragistavad ajusid, programmeerivad, katsetavad, vaidlevad, neil on õnnestunud esimestes investorites juba huvi äratada. Jah, algus on olnud suurepärane. Aga see kõik on alles algus. Mis siis kui nad ebaõnnestuvad? Kui sel kõigel ei olegi mõtet? Muusikalides hakatakse tavaliselt sellel hetkel laulma ja “Nagu Soomes, aga veel parem” on kontorimuusikal.

Laulutekstides kasutatakse eesti luuletaja fs-i loomingut.

Valters Sīlis (s. 1985) lõpetas Läti Kultuuriakadeemia draamalavastajana. Vaatamata küllaltki noorele eale on ta võitnud mitmeid olulisi teatriauhindu (esimese aastal 2008, viimati aastal 2015) ning on juba aastaid Läti teatripubliku seas tuntud ja hinnatud lavastaja. Praegu töötab Sīlis Läti Rahvusteatris, kuid lavastab tihti erinevates teatrites üle kogu Läti. Oma senistes töödes on ta näidanud erilist huvi dokumentaalsete teemade vastu, tuues lavale nii klassikalisi läti näidendeid kui ka kaasaegseid draamateoseid.

Jānis Balodis (s. 1987) on üks Läti uue põlvkonna huvitavamaid näitekirjanikke, teatri Dirty Deal dramaturg, kes on teinud koostööd nii Läti kui ka Leedu suuremate teatritega. Koos võitluskaaslase Valters Sīlisega on teda peetud poliitilise teatri žanri taaselustajaks Lätis. Ta on kirjutanud lavale Ukraina kriisist, kliimasoojenemisest ja nõukogude ajast, aga alati läbi isikliku vaatenurga, kasutades maksimaalselt ära dokumentaalse teatri võimalusi ning sidudes sellega erinevaid loojutustamise tehnikaid ja huumorit.

Lavastuse tutvustus

Ajal, mil suur majanduskriis ja maailmasõda on kõigest üle käinud, aitavad elust aru saada vaid kord ja kohustused. Väikelinnas käib elu oma ettenähtud üksildast rada pidi. Selle kõige keskel ei ole justkui armastusele kohtagi.

Aga siis saabub võõras. Väikelinnas, kus kõik teavad kõiki, kuulujutt levib kui kulutuli ja maailmapilt on sama kitsas kui poeriiulid, on väga raske kohaneda kellelgi väljastpoolt. Siin tahab elu liikuda endiselt aeglases rütmis ega talu uustulnukat, noort ja elujõulist muusikut Vali, kes asub tööle Lady kaupluses. Veelgi enam – nende vahel tekib suhe, mis trotsib kirglikult naise kahtlase minevikuga põdurat abikaasat ja kogu linna. Ent tekib küsimus: kui maailm ümberringi on rusudes ega üritagi end paika seada, kas siis on üldse mõtet jääda väärikaks? Kui kõik, mis sul on, on unistused, vabaduseiha ja kirglik soov oma argipäevast välja pääseda.

Siis oli keeluseadus ja ta isa ostis ühe maatüki vana Kuujärve põhjakaldal. Ta rajas sinna aia, istutas kogu järve põhjakalda viinapuupõõsaid ja viljapuid täis. Ja siis ehitas lehtlad, väiksed valged puust lehtlad pinkide ja laudadega, kus sai juua ja muudki teha. Igas valges lehtlas oli lamp ja siis hakkasid lambid üksteise järel siin ja seal kustuma… Aga see aed põles maha.
Tennessee Williams, “Orpheus allilmas”

“Orpheus allilmas” on kolmas ameerika 20. sajandi klassiku Tennessee Williamsi näidend, mille Ingomar Vihmar lavale toob. 2014. aastal lavastas ta Laitse Graniitvillas näidendi “Kass tulisel plekk-katusel” ja aasta hiljem Endla teatri suurel laval “Tramm nimega Iha”.

Williams on väga tundlik näitekirjanik, kelle oskus just naistegelasi kujutada ja mõista paelub mind. Tema näidendites leidub peent varjatud huumorit, mida kohtab harva.
Lavastaja Ingomar Vihmar

Lavastuse tutvustus

Ugala teatri ja MTÜ R.A.A.A.M. lavastus EV 100 teatrisarjas “Sajandi lugu”, mille toimumisaeg on aastad 1970–1980.

Kangelaseepos Eesti psühhonautide rännakust Nõukogude Liidu südamesse.

On 1972. aasta. Woodstock on juba toimunud, biitlid on laiali läinud, kuid flower power valitseb ja läänemaailm võngub Veevalaja ajastu rütmis. Plaat-plaadilt ja teksapaarhaaval imbub hipikultuur läbi raudse eesriide. Neil seal on kommuunid, meil siin sistema. Neil seal on Vietnami sõda, meil siin nõukogude kord. Neil seal on vaba eneseväljendus, meil siin KGB, miilits ja hulluarstid. Neil seal on LSD, meil siin plekieemaldi “Sopals”. Eestist pärit hipide psühhedeelsed rännakud viivad nii Kesk-Aasiasse kui ka sisekosmose kujuteldamatutesse soppidesse. Üks, mis oli, on ja jääb, on vägivallatu eesmärk jõuda totalitaarse režiimi südamesse ja purustada Nõukogude Liit.

Mis on Nõukogude Liidu keskpunkt?

Punane väljak on Nõukogude Liidu keskpunkt.

Mis on maailma keskpunkt?
Sina oled maailma keskpunkt.

“Make love, not war”

Näidendi “Hipide revolutsioon” aluseks on Vladimir Wiedemanni teosed “Maagide kool” ja “Püha Kaljukitse radadel” ning eesti ja nõukogude hipide mälestused.

Lavastuse tutvustus

Sasha Pepeljajevi visuaalteatri lavastus

Tantsulis-visuaalne koostöölavastus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiaga, mille aluseks on Oskar Lutsu noorsooromaan “Kevade”, Igor Stravinski muusika balletile “Kevadpühitsus” ja Sandro Botticelli maal “Primavera. Kevade allegooria”.

Laval põimuvad kokku ja läbi rahvalik ning kaasaegne. See on moodne Luts teatrilaval.

Itaalia kunstniku Sandro Botticelli maal “Primavera” väljendab liikumist karnaalsest, füüsilisest armastusest platoonilisse, vaimsesse armastusse. Lutsu “Kevades” Arno ja Teele vahel midagi lihalikku küll ei toimu, unistatakse pulmadest, millega loomulikult kaasnevad ihulikud rõõmud, kuid teose kogu rahvale pähe kulunud lõpus Arno siiski keeldub Teele kutsest minna Rajale uut maja vaatama. Ta eelistab lilli, heinamaad, päikesepaistet ning “hüppab kähku vankrile ja sõidab kodu poole, ilma et ta enam kordagi Teele poole vaataks” – platooniline armastus võidab.

Kui Stravinski paganlikul müütosel põhinevas ning karnaalsusest nõretavas „Kevadpühitsuses“ viiakse läbi iidset riitust, mille lõpuks “väljavalitu” sureb ohvritantsus, siis “Primavera Paunveres” on kaasaegne Lutsu “Kevade” riitus kuskil tantsuruumis, diskoteegis.

Tõesti, Lutsu tegelased elavad ju ka kaasajal. Kas mööduks ükski päev, kus me ei kohtaks Arnot või Teelet, Liblet või õpetaja Lauri, isegi Julk-Jüri?

Neile, kes on Aleksandr Pepeljajevi lavastustega varasemalt kokku puutunud, ei tohiks tulla üllatusena, et lavastust “Primavera Paunveres” vaatama tulles ei satu silmitsi Oskar Lutsu “Kevadega” täpselt nõnda, nagu autor selle kunagi kirja pani. Kui soovida, võib Pepeljajevi lavastusi nimetada visuaalseks teatriks, füüsiliseks teatriks, tantsuteatriks, kuid see on veidi petlik. Pepeljajevi lavastuste nautimiseks on esmane siiski vaataja kujutlusvõime.

Nagu “Kevade” oli Arvo Kruusemendi (küll varasemalt teise režissöörina töötanud) esimene film, nii on ka “Primavera Paunveres” TÜ VKA 12. lennu esimene diplomilavastus. Ja ei tasu unustada, et “Kevade” ilmumise ajal oli Luts kõigest 25-aastane noormees, kelle jaoks oli “Kevade” debüütromaan.

Lavastuse tutvustus

Muusikaline lastelavastus

Kui Kaj ühel külmal talvepäeval kadunuks jääb, otsustab Gerda poissi otsima minna ja maksku mis maksab venna koju tagasi tuua. Nii algab seikluslik rännak läbi talvise võlumaa, kus igapäeva-askeldused jäävad seljataha ja ees seisavad üha uued katsumused. Oma teekonnal jõuab Gerda järjest lähemale Lumekuninganna jäisele riigile. Ta kohtab nii sõpru kui vaenlasi, kuid lõpuks peab ikka ise leidma lahenduse, kuidas saada jagu imekauni Lumekuninganna võluväest ning leidma tee oma venna jäätunud südameni.

Parima lastelavastuse eripreemiaga pärjatud lavastaja ja koreograaf Oleg Titovi käe all saab taani muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni klassikaline lugu Lumekuningannast Ugala laval värske hingamise.

“Mulle väga meeldivad muinasjutud, kuid ma olen alati tahtnud aru saada, miks muinasjuttudes kurjad on kurjad ja head on head ning mängida mõttega, et kurjad ei ole ju alati olnud kurjad. Oma lastelavastustes olengi püüdnud pakkuda vaatajatele võimalust mõista, et pahatahtlike tegude taga võib sageli peituda inimlik kurbus ja üksindus. Muinasjuttude peamine mõte – hea võidab kurja – tähendab minu jaoks mõistmist, et meil on igal hetkel võimalik valida, kas teha kurja või pigem head.”

Lavastaja Oleg Titov

Lavastuses kõlab Peeter Konovalovi originaalmuusika ja laulud. Lumekuninganna maailma loob Ugala suurele lavale Rosita Raud.

Lavastus sobib lastele alates 5. eluaastast.

Lavastus “Lumekuninganna” on sündinud Ugala teatri ja TÜ VKA koostöölavastusena.