3. veebruaril esietendus Ugala teatris “Hipide revolutsioon”, Ugala teatri ja MTÜ R.A.A.A.M. lavastus EV 100 teatrisarjas “Sajandi lugu”, mille toimumisaeg on aastad 1970–1980. Näidendi “Hipide revolutsioon” aluseks on Vladimir Wiedemanni teosed “Maagide kool” ja “Püha Kaljukitse radadel” ning eesti ja nõukogude hipide mälestused. Näidendi autor on üks tänapäeva Venemaa tunnustatumaid näitekirjanikke Mihhail Durnenkov.
Intervjuu näidendi “Hipide revolutsioon” autori Mihhail Durnekoviga.
Homme on esietendus. Sa oled nüüd paar päeva proovides käinud. Millised on sinu esimesed muljed läbimängudest?
Ma olen näinud osaliselt esimest vaatust ja tervet teist vaatust, aga lavastus ei ole ju veel täiesti valmis, nii et väga raske on midagi arvata. Töö alles käib. See on tehniliselt väga keeruline lavastus: suur lava, väga palju tegelasi ja tegevuspaiku. Eks oma süü ole siin ka minul autorina. Ja Juri Kvjatkovski on väga praktilise meelega lavastaja, kelle nägemus on vägagi filmilik. Tegevuskohad peavad olema realistlikud. Samas on väga huvitav näha märke sellest, kuhu näitlejad oma mänguga jõudma hakkavad, kui tehniline pool paika saab. See on ääretult põnev ja ma olen väga ootusärev.
Näidendis on justkui kaks maailma: tegelikkus ja kujutlus. Olme vs trippimine. 90ndad ja mälestused 70ndatest. Kuidas sulle tundub, kas lavastuses on õnnestunud neid omavahel eristada?
Teatris ongi keeruline aru saada, et mis on kujutlus ja mis on reaalsus. Selles näidendis sümboliseerib trippimine hipidest tegelaste jaoks justkui paralleelset reaalsust, nõukogude elu teistsugust tegelikkust. Kohta, mis on nende endi oma ja mis eksisteerib paralleelselt nõukogude inimeste igapäevaeluga. Seal on nad vabad ja narkootikumid on nende jaoks ukseks sellesse vabadusse. Sest olla hipi nõukogude tingimustes on suur väljakutse. Hipidele on põhiliseks väärtuseks vabadus. See on nende olemus. Rohkem kui armastus. Armastust saad sa tunda, kui sa oled vaba. Ameerika hipid võivad tegeleda armastusega, sest nende jaoks on vabadus iseenesest mõistetav. Nõukogude hipidel vabadust ei ole ja selles peitubki nende tragöödia.
Kui palju sa ise hipi-temaatikaga eelnevalt kokku olid puutunud?
Ma olen kirjutan mitu näidendit, mis põhinevad ajaloolistel allikatel ja uurimistööl. Näiteks olen ma kirjutanud Stanislavskist ja Mihhail Tšehhovist ja hetkel on mul käsil uurimistöö Maksim Gorkist. Mulle meeldib ennast allikmaterjale lugedes vastavasse ajastusse viia. Ja ka seda näidendit kirjutades lugesin ma päris palju. Selle näidendi aluseks on Vladimir Wiedemanni raamatud, sealt on võetud mõned seigad ja olustik, atmosfäär. Mina ise ei ole olnud hipi. Seda tingib juba minu vanus. Küll aga olen ma olnud oma nooruses mingis mõttes mässaja ja hipide ellusuhtumine on mulle tuttav.
Kust tekkis sul mõte võtta üheks näidendi alusmaterjaliks Tiibeti surnute raamat?
See raamat on oma olemuselt väga sarnane sellele loole, mida “Hipide revolutsioon” jutustab. Ka selle raamatu põhitees on rännak. Hinge rännak valguse suunas, mille jooksul hing peab oma teel ületama piire ja takistusi. Mida lähemale oma eesmärgile hing jõuab, seda puhtamaks ja valgustatumaks ta muutub. Selles näidendis peegelduvad erinevate nõukogude inimeste saatused, kelle noorus jäi seitsmekümnendatesse. Kes lõpetab hullumajas, kes ütleb hipi elustiilist lahti ja jõuab välja kompartei ladvikusse, kellest saab “normaalne” nõukogude kodanik. Aga keegi neist ei ole kaotaja, sest hipidena nad panid kõikuma nõukogude korra alustalad ja nad tegid seda oma uskumusi järgides. Vägivallatult, samm-sammult, millimeeterhaaval, olles see, kes nad on. Ja see teeb neist võitjad. Seega see näidend vastab küsimusele: kuidas Eesti hipid lagundasid Nõukogude Liidu?
“Hipide revolutsioon” on üks osa EV100 teatrisarjast ja tegeleb nõukogude ajaga, 70ndatega. Kui palju praegusel hetkel Venemaal teatrites tegeletakse nõukogude perioodiga?
Eks me püüa sellest rääkida, aga hetkel oleme paraku sattunud konflikti ametliku nõukogude perioodi käsitlusega. Venemaal toimub praegu nõukogude perioodi rehabiliteerimine ja see põhineb paraku suurel valel. Meie, teatritegijate, ülesanne on inimestele näidata tõde. Sel põhjusel oli mulle väga suur nauding “Hipide revolutsiooni” kirjutada, sest ma sain rääkida tõtt.
Tähendab see, et näidendit “Hipide revolutsiooni” hetkel Venemaal lavastada ei lubataks?
Mitte mingil juhul. Mitte ainult sõnakasutuse pärast või selle pärast, et näidendis on suur roll narkootikumidel. Jah, ka need asjad on Venemaal teatrilaval keelatud. Aga ilmselt näidendi lõpp sellisel kujul ei tuleks Venemaal kõne allagi. Jah, loomulikult on Venemaal teatritegijaid, kes sooviks seda käsitleda, aga teatrid saavad oma raha riigilt ja sellistest teemadest rääkimine viiks selleni, et rahakraanid keerataks kinni ja teatrite kunstilised juhid mõistavad seda suurepäraselt. Kunstilistel juhtidel on kõrgelt arenenud oskus enesetsensuuriks ja see oskus pärineb otseselt nõukogude perioodist.