Lavastuse tutvustus

John Carney mängufilmil põhinev muusikal “Once” (“Ükskord”) on isemoodi lugu üksindusest, kirest ja lootustest. Samuti muusika rollist meie elus.

Ma kirjutasin need laulud ükskord ühele teisele tüdrukule. Aga kui ma laulan, siis ma mõtlen, et see on meile.
Muusikalist “Once”

Iirlasest hobimuusik, kes on pettunud armastuses ja hüljanud oma unistused, kohtub Dublini tänaval juhuslikult noore tšehhi neiuga. Ühine kirg muusika vastu lähendab neid teineteisele ja sõprusest areneb midagi enamat. Süttivad lootused, muusika saab uue hingamise, kuid puhkev armastuslugu seab nad keeruliste valikute ette.

Loo lavaversiooni muudab eriliseks, et näitetrupp toimib ühtlasi ka bändina ja kogu muusika luuakse elavas ettekandes. Nii mõnelgi näitlejal tuleb muusikalis mängida kolme-nelja erinevat instrumenti. Muusikali libreto autoriks on tuntud iiri näitekirjanik Enda Walsh, muusika ja laulusõnad on loonud filmis peaosi mänginud Glen Hansard ja Markéta Irglová.

2008. aasta Oscarite jagamisel pälvis lugu “Falling Slowly” auhinna parima algupärase muusikapala eest.

“Once” esietendus muusikalina 2011. aastal Off-Broadwayl ja on pälvinud terve rea mainekaid auhindu, sealhulgas kaheksa Tony Awardi.

Muusikali “Once” litsents kuulub Music Theatre International (Europe) Ltd.

Ugala teatri koostööpartneriks ja muusikali “Once” ametlikuks pillipoeks on PVX kauplus Muusik.

Trupp, lava ja draamalik tükk loovad niivõrd veenva terviku, et esimeste laulude vahele ei taipa publik isegi traditsioonilise muusikateatri kohaselt plaksutada. Ugala „Once“ on läbini ansamblitükk – lakkamatult laval, katkematult kohal. Selles pühendunud koos olemises on midagi väga vahetut, sümpaatset ja nakatavat.
Auri Jürna, Sirp

 

„Once” on eelkõige ilus, lihtne ja südamlik muusikal, mis ideaalis võib puudutada maailma.
Keiu Virro, Eesti Päevaleht

 

See on üks kvaliteetsemaid muusikaliproduktsioone, mida ma olen Eestis näinud.
Valter Soosalu, Õhtuleht

 

Kõik lavalolijad mängivad pille mis mühiseb. Terve trupp hoiab lugu üleval õhus.
Aigi Viira, Õhtuleht

Oscari võitnud laul “Falling Slowly” Glen Hansardi ja Markéta Irglová esituses

Lavastuse tutvustus

Põnevusdraama

Eno Raua romaan „Etturid” ilmus esmakordselt 1968. aastal ja oli oma aja kohta äärmiselt julge teos – teemaks Saksa ja Soome mundris sõdinud meeste metsavendadeks hakkamine ning nende elutraagika aastatel 1944–1950. Neil aegadel on Eestis erinevatel hinnangutel arvatud olevat 15 000–30 000 metsavenda.

„Etturid” on lugu kolme noore mehe – Agu, Heiki ja Valduri – võitlusest iseendaks jäämise nimel, samal ajal kui ümbritsev tegelikkus seda üha vähem võimaldab. Ideaalide kuhtumise ja purunemise lugu, mis sunnib paratamatult küsima: kuidas käituksime ise, kui satuksime samasugustesse oludesse?

NB! Lavastuses kasutatakse lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu), tugevaid heliefekte ja suitsetatakse.

Lavakujundusest tingituna on ratastooliga teatrikülastaja ligipääs raskendatud ning vajab publikuteenindaja abi. Lisainfo Ugala teatri kassast (tel 433 0777, kassa@ugala.ee).

Tutvu lavastuse “Etturid” kavalehega.

Pean tõsiselt lugu Ugala näitlejate ansamblikultuurist, oskusest teenida lavastustervikut liigse edevuseta. Mõistagi motiveerib hea lavastaja häid näitlejaid, aga õiges mõttes egoprii näitetrupp pole üldsegi tavaline nähtus. «Etturite» osalisi iseloomustab stiilitaju, puhas mängujoonis.
Pille-Riin Purje, Postimees

 

“Selliseid lugusid peab rääkima, lihtsalt peab. “Etturid” on tükk, mille soovitan ajalooõpetajatel lastele õppeprogrammi osaks teha.”
Marek Tiits, Sakala

 

“”Etturid” ei rüüta metsavendlust rahvusromantilisse loori ega püüa teemat taasiseseisvumisajale omaselt mütologiseerida. Metsavendi ei idealiseerita, selle asemel esitatakse mitmeid valusaid küsimusi.”
Valle-Sten Maiste, kultuur.err.ee

 

“Minu jaoks ongi lavastaja Taago Tubina tegu ja sellest tekkinud mõtete filosoofiline kude tõestuseks, et omamoodi elus elu kestab ka sõdade ja ärevate aegade ja üleilmsete katastroofide ajal. Meie asi on seda teada ja tagantjärele oma mõttemustritesse kududa, et need asjad ei korduks.”
Margus Mikomägi, Maaleht

 

“Eno Raua „Etturite“ põhjal valminud lavastus Ugala teatris on fenomen.
Selle lavastuse kõige suurem väärtus ongi sõjajärgse ähvardava ja kurjakuulutava atmosfääri edasiandmine. Nii psühholoogiliselt tegelaste kaudu, lavakujunduslikult kui ka kontrastina võltsentusiastlikult kõlavale muusikale. Õhus on ärevus.”
Enn Siimer, Sirp

 

“Raske on õigustada kõiki korda saadetud koledusi, veelgi raskem mõista hukka inimese soovi elada. Taago Tubin pöörab oma lavastuses tähelepanu mõlemale: süžeeliste koleduste kõrval avaneb publiku silme ees Pitka-poiste peen psühholoogia.”
Karin Allik, Eesti Päevaleht

Lavastuse tutvustus

Tavapäratu armastuslugu lennutab meid läbi aegruumi, rääkides kahe inimese valikuvõimalustest, saatusest, mesilastest ja multiversumist.

Marianne ja Roland kohtuvad grillipeol. Nad armuvad. Või ei armu. Kolivad kokku. Või ei koli. Murravad teineteise südamed. Või ei murra. Elavad õnnelikult koos elu lõpuni. Või ei ela. Kõik edasine sõltub nende valikutest, juhustest või sellest, milline on tähtede seis.

“Tähtede seis” on Marianne ja Rolandi lugu, mis lubab vaatajal heita pilgu kahe inimese elukäigu võimalikele variatsioonidele, kus kõik sõltub valikutest. Elumuutvatest otsustest. Aga kui sageli teame ise otsuseid tehes, et neist sõltub terve meie ülejäänud elu? Milline oleks elu olnud, kui oleksime läinud kohale tollele grillipeole, kuhu meid aastate eest kutsuti?

Marianne: “Kvantmultiversumis eksisteerivad kõik sinu valikud, kõik otsused, mis sa oled või ei ole teinud, koos täiesti kujuteldamatult suures paralleeluniversumite kogumis.”

Nick Payne on briti näitekirjanik ja stsenarist. „Tähtede seis“ võitis 2012. aastal Evening Standard Theatre Awardsil parima näidendi preemia.

Lavastuse tutvustus

Vaid 5 etendust Ugala teatri suures saalis juunis ja juulis!

Elulooline müsteerium

Öeldakse, et inimese elu on ring, mis algab sünniga ja sulgub siit ilmast äraminekuga. Aga mis saab siis, kui mõne inimese eluring ei sulgu ning selle alguse ja lõpu vahele jääb sõrmuselaiune avaus, mis ei lase hingel rahu leida? Kuidas elada, kui see lõpetamatus hakkab mööda põlvkondi edasi liikuma ja saatusi määrama? Kuidas niisugust olukorda lahendada? Kas on võimalik siit puhtalt välja tulla?

Müstilise lavaloo “Ruth” peategelaseks on Maria. Noor naine, kes on sunnitud müüma vanatädilt päranduseks saadud maamaja, et oma umbejooksnud eluga edasi minna. Koos isaga sõidavad nad kinnisvarale müügieelset iluravi tegema, aga koos vana maja uksega avanevad ka ühe perekonna saladused läbi nelja põlvkonna. Ees on ööpäeva jagu ettearvamatust, mis muudab tegelaste arusaamu iseendast, üksteisest ja kõiksusest kõige laiemalt.

Üks lavastuse üllatustegelasi on Ruth Zaporah – eriline ja ehe etenduskunstnik, kes elab Ameerika Ühendriikides ja on sealse teatriskeene grand old lady. See väega laetud naine on õpetanud ja lavale astunud peaaegu kõikidel kontinentidel. Ta on saanud mitmeid auhindu ja preemiaid, milledest viimane oli USA Riigidepartemangu Kultuurisaadikuks nimetamine. Tema kodulinn on New Mexico osariigi pealinn Santa Fe.

Lavastuse teeb erakordseks asjaolu, et esmakordselt teatriajaloos saavad laval kokku kaks teatrimaailma eri poolustel asetsevat etendamissuunda. Need on Stanislavski koolkonnast välja kasvanud Eesti psühholoogiline teater ja Ruth Zaporah loodud tegevusliku improvisatsiooni meetod. See kohtumine pole vaid sümboolne.

Stanislavski suunda esindavad Ugala laval Stanislavski õpilase õpilase õpilane Luule Komissarov ja õpilase õpilase õpilase õpilased Marika Palm, Rait Õunapuu ning Andres Noormets. Tegevusliku improvisatsiooni meetodit esindab selle looja ise.

“Ruth” on teatritekst, mis arvestab kõige eelöelduga ja mille on spetsiaalselt Ugalale kirjutanud tunnustatud soome dramaturg ja stsenarist Esko Salervo ning lavastaja Andres Noormets. Soome näitekirjanik ja filmistsenarist Esko Salervo on eestlastelegi tuntud Soome Jätkusõjast rääkiva ajaloolise filmi “Vaikus” stsenaariumi autorina. Selle töö eest oli Salervo nomineeritud ka parima stsenaariumi auhinnale Soome filmiauhindadel Jussi.

Igal näidendi tegelasel on enda taustalugu. Kõik need lood koos loovad meie näidendile kihi nimega Minevik. See on väga detailide rohke kiht, mis meenutab ehk pigem paksu perekonnasaagat kui üht tavalist näidendit. Nende detailirohkete taustalugude eesmärgiks on näidendit rikastada: omavahel põimunud detailid; erinevad vaatenurgad, motiivid ja saladused; pidev möödaniku tajumine; tunne, et kogu aeg jääb miski meie silme eest varjule. Võib öelda, et me rikastasime meie silme ees toimuvat lugu minevikus toimunuga.

Esko Salervo, “Ruthi” üks autoritest

Maailma esietendus on 27. juunil Ugala teatri suures saalis.

Lavastus tuuakse lavale koostöös festivaliga Notafe.

NB! Etendused on ingliskeelsete subtiitritega.

Lavastuse tutvustus

Muusikaline koguperelavastus sobib kõigile alates 5. eluaastast.

Kolm iseteadlikku pingviini, kes seni harjunud vaid omakeskis elama, leiavad ühel päeval enda seest Igavuse. Kui ometi midagi põnevat juhtuks! Kui keegi ometi tuleks! Või äkki läheks reisima? Või hoopis päriselt kuhugi mujale? Kuid kuhu?

Aga pingviinid ei tea, et juba ongi nende poole teel üks veidi tusase olemisega tuvi ja sellel tuvil on nendega oma plaan. Plaan, mis võib pingviinide elu täiesti pea peale pöörata. Võta või jäta? Mine või jää? Aga siin on ka oma konks: sugugi mitte kõik kolm pingviini ei mahu tuvi plaanidesse. Mis mõttes ainult kaks pingviini? Mis saab siis kolmandast?

Pingviin ei vannu alla ühelegi murele.
Pingviiniga võid alati sa minna kasvõi luurele.
Ja kui sa selles kahtled, kui sa kahtled, kuule, mees:
sõber seisab ikka sõbra eest!

“Kohtume kell 8 Noa laeval” on üks naljakas ja eriskummaline lugu kolmest nutikast pingviinist ja Noa käske täitvast tüsedast ületöötanud tuvist. Kuid samapalju kui see lugu räägib Noa laevast ja suurest veeuputusest, räägib see sõprusest. Loo autor Ulrich Hub on saksa lastekirjanik, näitleja ja lavastaja, kes on hulgaliselt auhindu võitnud just nimelt lastenäidenditega.

Lavastuse tutvustus

Norra näitekirjanduse suurmeister Henrik Ibsen kirjutas näitemängu “Naine merelt” 1888. aastal ja seda peetakse üheks tema kõige helgemaks näidendiks. Loo algimpulss pärineb skandinaavia ballaadist “Agneta ja meremees”, kus naine kohtub meres elava mehega ja hülgab seejärel oma perekonna ja lapsed.

Ibseni näidend räägib mere ääres üles kasvanud majakavahi tütrest Ellidast, kes on abielus väikese kuurortlinna arsti dr. Wangeliga ja kasuemaks mehe täiskasvanuikka jõudvatele tütardele. Ellidat piinab igatsus avamere järele ja ta ei suuda väikelinnaeluga leppida. Kuigi dr. Wangeli esimene naine on surnud, seisab temagi oma perekonna ja Ellida vahel.

Siis tuleb ühel päeval merelt mees Ellida minevikust ja kõik muutub. Oluliste valikute ees on nii Ellida ise kui ka tema lähedased.

Ibsen ja autoriga kongeniaalne lavastaja Andres Noormets asetab keskmesse mere, vabaduse sümboli. Noormetsa lavastuski on sama põhjatu ja rahulik kui meri, lainetades kui üks suur avar ookean.

Madli Pesti, Postimees

 

Lavastuse üks plusse on kindlasti see, et Andres Noormets on pannud loo tänapäevasesse keelde: see teeb jälgimise lihtsaks. Lavastuse tõeline tugevus seisneb aga mitmetasandilisuses ja tõlgendamisvõimaluste rohkuses.

Alice Lokk, Sakala

 

Huvitaval kombel lisab lavastusele pidevat tempot selle kujundus, sest iga hetkega jääb ruum väiksemaks. Elu sunnib hirmuga silmitsi seisma ning utsitab otsustama, nõnda surub tagant Noormetsa loodud lavakujunduski.

Karin Allik, Eesti Päevaleht

 

Peterson on nagu meri … Mõnikord vaikne, peegelsile, siis jälle tormine ja raevutsev, vahutav, kord läheb ta suure hooga kaldast eemale, siis jälle vaikselt vuliseb rannaliivale tagasi… etteaimamatu, nagu meri ikka.
Danzumees

Lavastuse tutvustus

Ott Aardami autorilavastus, tragikomöödia “Toru. Krossides läbi elu” räägib ühest motokrossist läbiimbunud Eesti perekonnast, kes käitub kohati üpris Itaalia pere moodi. Sellel perel on oma krossirada, mille pereisa on oma käte ja traktoriga ehitanud ning mille ümber on keerelnud kogu nende elu. Motopere iga-aastaseks tippsündmuseks pole mitte jõulud või jaanipäev, vaid hoopis kohalik suur uunikumide võidusõit. Ka pere vanem poeg Anton on sellelt rajalt tuule tiibadesse saanud. Nüüd pesitseb ta Itaalias ja teda kutsutakse motoäss Antonioks, kuid kodus ei ole Antonio käinud juba 20 aastat ja ainult tema perekond teab miks.

Ent siis saabub kätte päev, kus perelt tahetakse võtta ära nende maad ja metsad ning nende armsale krossirajale ehitada mingi kummaline tervet Euroopat läbiv suur toru. Pereema aga ilma võitluseta sel juhtuda ei lase ning sunnib ka oma kuulsat poega naasma, kuid sellel külaskäigul võivad olla ohtlikud tagajärjed. Kui euroametnike ja vallajuhtidega tüli norida, võib kergesti juhtuda, et perekonna vanad saladused kistakse päevavalgele.

Lavastuses sõidetakse tegelikult mitu krossi, mõnes on võitjad, mõnes mitte. Kogu lugu on ilma igasuguse kahtluseta soe ja südamlik.
Margus Haav, Postimees/Sakala

Lavastuse tutvustus

Võitlus elu nimel ja jalgpalli pärast kahes vaatuses

Kaks vananevat näitlejat, nende tütar, jalgpall ja filmivõtted. Kuidas jääda ellu, kui elu hakkab lõpule jõudma, aga tegelikult tundub, et olulisem osa sellest on veel elamata? Ega elu pole mingi Mehhiko seebiseriaal, mis kuidagi lõppeda ei taha. Elu on kirg, seiklus ja armastus!

Marta teab väga hästi, kuidas asjad käima peaksid, kuid kahjuks ei sobi see alati Juliusele. Oma õigustest ei taha keegi taganeda ja nõnda lööb vana näitlejatepaari korteris välku ning müristab ka päikselise ilmaga. Marta ja Juliuse tütar Triinu püüab seda äikesetormi kuidagi taltsutada, aga piksevarraste elu pole just jalutuskäik vikerkaarel. Eriti kui Marta sõbrannad Kaisa ja Helle veel kampa löövad. Kolm jalgpallifanaatikut, kellest üks töötab politseis, võiksid muuta isegi maailma ajalugu. Õnneks satub selle tormi keskmesse režissöör Toomas ja nõnda polegi midagi imestada, kui kogu see hullumeelne seltskond meeleheitlikele püüdlustele vaatamata siiski elu ja tervise juures lõpetab.

Komöödia “Meistrite liiga” kirjutamine ja Ugalas lavale jõudmine oli ka üks põhjuseid, miks 2018. aasta loomingu eest pälvis näitekirjanik Urmas Lennuk Oskar Lutsu nimelise huumoripreemia.

“Meistrite liiga” sõnum on imelihtne: elule annab mõtte ja tähenduse ainult armastus.

Pille-Riin Purje, Virumaa Teataja

 

Luule Komissarovile ja Peeter Jürgensile loodud lavastus võlub isiklikkusega. Ugala laval on lõputu nääklemine kõrvuti põhjatu südamlikkusega.
Keiu Virro, Eesti Päevaleht

 

Lennuk on oma südamliku dramaturgipilgu kaudu loonud nukkernaljaka suhtekomöödia, mis toob lõpptulemusena inimesed nii laval kui ka saalis üksteisele lähemale, õpetab märkama nii ligimest kui ka iseennast terviklikuma ja paremana.

Madis Kolk, Postimees

 

Lavastus “Meistrite liiga” on oma pealkirja väärt. Peaosalised Luule Komissarov ja Peeter Jürgens on tippvormis ning suudavad särama panna ka kõige triviaalsema situatsioonikoomika.

Margus Haav, Sakala

 

Kohtumine kahe east hoolimata särava ja armastatud näitlejaga teeb südame soojaks igaühel, kes nende loominguga varasemalt tuttav.

Enn Siimer, kultuurileht Sirp

 

Kui mõelda Ugala “Meistrite liiga” etendusele tervikuna, siis on see kui üks suur süda. Ja hingeks on kaks Ugala superstaarist näitlejat. Nii mõnus, et nii Lull kui Peeter on nii heas mänguvormis ja mängurõõm lausa pakatab neist mõlemast.

Danzumees