Lavastuse tutvustus

KAVALEHT

Miks on elamine mõnikord nii loomulik ja kerge, aga teinekord pea väljakannatamatu? Mis ajab noori elu absurdsuses ja ilus nutma või naerma? Milliseid heitlusi nad peavad elu mõtestamisel ja eluga toimetulekul? Trupi ühisloominguna sündinud lavastus „Ja on kukutud“ vaatleb elu magusvalusat argipäeva ja sügavamaid allhoovusi.

Ajal, kus kõik on justkui võimalik, on järjest suurem surve elada elu „õigesti“. Õhutatakse küll proovima, katsetama, vastuvoolu ujuma ja läbikukkuma, aga tundub, et eksimisruumi on aina vähem.
Jah, kõik on võimalik, aga argipäev näib ikkagi koosnevat vaid lõpututest „to-do“ listidest, enesearendamisest, sammude lugemisest ja toitumiskavadest. Kas selline maailm on kõigi jaoks üldse loomulik või vähemalt talutav?

Kumb valik on siis mõistlikum – sukelduda silmad kinni materiaalse maailma asjatamisse ja mitte liiga palju mõelda või hüljata kõik see argine ja lennata enesekindlalt nagu Ikaros oma unistuste ja igatsuste suunas? Või kui mõistlik on üldse mõistlik olla?

Võib-olla ei olegi kõrvetava päikese poole ihalev Ikaros mingi müütiline tegelane, vaid keegi, keda kohtasid eelmise pühapäeva varastel hommikutundidel tantsupõrandal.

On armastatud, on vihatud, on söödud, on joodud, on igatsetud, on unistatud, on mindud, on tuldud, on töötatud, on pidutsetud, on lauldud, on tantsitud, on ronitud, on lennatud… 

ja on kukutud.

30. aprilli etenduse järgselt toimub saalis “UGALA jutud” raames vestluskohtumine kirjandusajakirja Värske Rõhk peatoimetaja Saara Liis Jõerandiga. Vesteldakse noorte kaasamise, nende loome ja huvide teemal.
15. mail on lavastuse viimane etendus ja sellele pühendatud kokkuvõtlik vestlusring. 

Sobib vaatamiseks alates gümnaasiumiastmest.
Lavastuses kasutatakse storobovalgust ja lavasuitsu.

“Margaret Sarve lavastajadebüüdi ja noore trupi koosloomena on „Ja on kukutud” seda muljetavaldavam, et tähendusküllased mõtted, millega pahatihti moraalilugemise orki astutakse, on õnnestunud valada vormi, mis ei sõida sisust üle ega tee sellele häbi. Süžeed justkui pole, aga pusle, mis kokku pannakse, on sama kaunis kui selle tükid.”
Emilia Kõiv, Müürileht

Lavastuse tutvustus

Ugala teatri suvelavastus 2025 ja 2026 aasta suvel!

Eesti Teatriauhinnad 2025:
Ott Sepp – meepeaosatäitja nominatsioon (Paul Kondas lavastuses “Kondas ja maasikasööjad”)

Paul Kondase lahkumise iseäralised ja kummalised asjaolud.

KAVALEHT

Aastal 1980, kui Tallinnas on tulemas purjeregatt ja maailmas sünnib üleüldse suuri asju, leiavad Viljandi elanikud, et nende väike armas kodulinn on teenimatult unustusse jäänud. Pole suuri sündmusi, kuulsaid inimesi ega miskit, millega enesele tähelepanu tõmmata. On vaid pätid, kes Köleri kujul pintsli ära murravad ja muidugi varesed, kes hommikust õhtuni kraaksudes linnaelanike kaabude ja kübarate pihta märki lasevad.

Keset Viljandit, Tartu tänaval elab aga kunstnik Paul Kondas, eesti kõige erilisem naivist, näitekirjanik, luuletaja, oma isikliku teatriteooria rajaja, viiuldaja ja endine kooliõpetaja. Saanud 1980. aastal täpselt kaheksakümne aastaseks, mõistab ta, et temale antud aeg hakkab otsa saama. Silmanägemine on kehvaks läinud, süda jukerdab ja vererõhk jupsib, aga ometigi on veel nii palju tegemata. Paul haarab härjal sarvist, et oma elutöö väärikalt lõpule viia.

Ühel kenal õhtul tuleb linnarahvale Viljandi kohvikus mõte, kuidas oma linn ja selles elavad inimesed üleriikliku ja miks mitte ka kogu ülejäänud maailma tähelepanu alla saada. Algab pöörane võidujooks ajaga, et suured plaanid teostatud saaks.

Kunstnik Paul seab endale samal ajal määratu ülesande: maalida veel vähemalt viiskümmend maali, korrastada oma kirjatööd ja korraldada iseenda matused, mis ka ühed õiged matused on! Kell läheb käima ja võidujooks surmaga on alanud.

Veidral kombel ristuvad linnaelanike ja Pauli tegemised mitmeski punktis, luues kõikjal segadust, kaost ja totraid olukordi, mis tegijatele palju meelehärmi valmistavad, aga kõrvaltvaatajatele nalja pakuvad. Asi ei lähe sugugi lihtsamaks, kui kogu sellesse arutusse tormamisse sekkuvad tegelased Pauli maalidelt. Võib vaid öelda, et kõik lõppeb enam-vähem hästi ja Viljandi – arvatavasti maailma kõige kaunim linn – jääb lõpuks siiski oma kohale ja seisab seal tänini.

On aastad läind, kuid Viljandi
Järv ikka kohiseb.
Hall paadimees veel ikkagi
Neid silmi igatseb.

Vaata kuidas Ott Sepa kehastatud Paul Kondas oma maale tutvustab siit.

Täpsem info Viljandi Muuseumi hoovi ligipääsetavuse kohta siit.

Kondase ja tema teoste naivistlik vaim imbub läbi näitlejatöö, kostüümide ja grimmi, luues unikaalse atmosfääri. Lavastuse taustal põimuvad tõsielulised faktid ja fantaasia, pakkudes publikule nii naeru kui mõtlemisainet.

Arlet Palmiste, Õhtuleht

Ugala teatri suvelavastus „Kondas ja maasikasööjad“ teeb meele rõõmsaks ka neil, kes Paul Kondasest midagi kuulnud pole.

Liis Seljamaa, Eesti Päevaleht

Lavastuse tutvustus

Publikupreemia “Kuldõun” 2025:

Aarne Soro – parim meesnäitleja (rollide eest lavastustes “Cosmopolitan” ja “Sünnipäevaküünlad”)

komöödia

KAVALEHT

Kusagil maailma servas, seal kus gloobus otsustavalt Põhjanaba poole kaardub, paiknevad kaks väikest riiki – Eesti ja Läti. Nende piirid kulgevad pikalt koos ja merigi on sama, kuid üksteise toimetamistest ei teata just palju. Ka keeled ja kombed on mõlemal sedavõrd erilised, et nende rahvaste mõtteruumis orienteerumine on vaid üksikute veidrike privileeg.

Ühel kenal päeval reisivad Eesti ja Läti piiril asuvasse motelli kaks väga erinevat inimest – Andrew New Yorgist ja German Venemaalt. Andrew on noor kosmopoliit, ilma juurte ja rahvuseta müügimees läänest, German aga endisest balletiartistist pensionär idast. Nad ei tea mitte midagi üksteise olemasolust, nad ei tunne kohalikke keeli ega kombeid, nad mõlemad varjavad oma tegelikke eesmärke.

Järgneva ööpäeva jooksul arenevad selles motellis kummalised sündmused: seal kohtuvad mitmed värvikad tegelased ja neli erinevat keelt, põrkuvad maailmavaated ja tõekspidamised, varjatud plaanid ja avaldamata lood. Pidev möödarääkimine, üksteise võõristamine, omavaheline mõõduvõtmine ja peidus olevad saladused võtavad koomilised ja absurdsed mõõtmed.

Elu ja surm, koosolemine ja üksindus, juured ja juurtetus, mälu ja mälutus, muinasjutud ja argielu, rahvuskultuur ja kosmopoliitne nutimaailm: need on vastandused, mille ületamisega selle loo tegelastel vaeva tuleb näha.

Lavastus sündis koostöös Valmiera Draamateatriga.
“Cosmopolitan” on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist.

Esietendus Ugala teatri suures saalis 14. septembril 2024.
Esietendus Valmiera Draamateatris 4. oktoobril 2024.

Ilusa lõpuga muinasjuttu ja infotehnoloogilist küberruumi kombineeriv “Cosmpolitan” tusameelsuse ja pingul närvide rägastikku ei koperda, see on hoogne, lustakas ja samas põnev lavatükk.

Margus Haav, Sakala

Mis juhtub, kui läti ja eesti näitlejad laval kokku saavad? See, mis juhtuma peab. Lavastus, kus kõlavad naljad kuuevarbaliste lätlaste ja üliaeglaste eestlaste kohta. Ning publik naerab ja nutab samaaegselt. Sest lavalugu polegi nii lihtsakoeline, kui esmapilgul end paista laseb. Too neljakeelne lavastus on midagi enamat kui kahe teatri sõpruskohtumine. See raputab.

Aigi Viira, Õhtuleht

Kõiki näitlejaid tahaks kindlasti kiita, sest sellist hoogsat komöödiat on lõbus mängida, aga just see keelte segadik nõuab peale näitlejameisterlikkuse ka kiiret keelelist reageerimist. Jaanus Johanson, kes ainsana Valmiera teatri näitlejatest eesti keelt valdab, ütleb intervjuudes, et nii palju emakeelt pole ta senise näitlejatee jooksul pidanud kasutama.

Maris Paas, EPL

Lavastuse tutvustus

draama kahes vaatuses

KAVALEHT

Üks tavaline perekond. Isa-ema ja täiskasvanud poeg ning tütar. Pereisa Leo on tuntud arhitekt, kes hiilgeaegadel on pälvinud auhindu oma projekteeritud elamukomplekside eest. Nüüd kavandab ta peamiselt parklaid. Konflikt puhkeb, kui ühe Leo karjääris olulisima, kuid tänaseks amortiseerunud hoone elanikud nõuavad selle lammutamist. Samal ajal on “amortiseerumas” ka tema lähisuhted ja lähenemas lammutamisele kakskümmend viis aastat püsinud abielu.

Kuidas olla õnnelik, omada Kodu ja elada täisväärtuslikku (pere)elu? Tegelaste loomus ja kiiresti muutuv maailm püstitavad neile sel teel keerulisi takistusi. Millistest ideaalidest tasub kinni hoida ja kuidas tulla toime kaotustega?

David Greig (1969) on kuulus Šoti näitekirjanik ja lavastaja, kelle teoseid on lavale toodud üle maailma.

“Ma alustan eeldusest, et maailm on tume ja keeruline paik ning ma annan kaalu neile asjadele, mis meid lahutavad. Öeldakse, et mu näidendid käsitlevad inimesi, kes ei suuda suhelda, aga minu jaoks on need pigem lood sellest, kuidas inimesed suudavad suhelda hoolimata võimatutest erinevustest ja takistustest.”
David Greig

Kõige keskel seisab arhitekt ise. Riho Kütsari peamine trump on võime mängida korraga kahel tasandil. Saalis istudes on selgelt tunda autoriteeti, mis mõjutab peategelase lapsi ja naist, ent ometi mõistab publik kohe, et see on vaid mineviku vari ning mees ise püüab viimaste jõuriismete abil kadunud maailma säilitada. Kui see võimatuks osutub, mureneb ka kramplikult kantud mask. Etenduse teise poole stseenid Kütsari ja Palmiste vahel on ses mõttes psühholoogilise draama musternäited – kuivõrd erinevaid signaale võib korraga saata tegelaskujude vahel ning publikusse.

Emilia Kõiv, edasi.org

Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.

Lavastuse tutvustus

Publikupreemia “Kuldõun” 2025:

lugu sõpruse ja armastuse jõust kaotusvalu vastu

KAVALEHT

Heal järjel pedant ja tema asotsiaalsete kalduvustega sõber kohtavad suvitades ühe noore naisega. Mehed on olnud lapsepõlvest saadik sõbrad ja elanud kõige muu kõrval üle ka piksetabamuse. Ühel on kõik olemas. Ta on oma otsustes ratsionaalne ega taha liigselt riskida. Teine on loomult unistav, armastab imetabaseid lugusid ega soovi oma eluga kuhugi jõuda. Ometi on nad sõbrad. Aga selle suve tutvus paneb mehi asju teise pilguga nägema.

Kedagi täielikult ja tõeliselt armastades võib nii endale kui teistele sügavalt haiget teha. Kas sõprus on armastusest tugevam või lööb võistlus naise tähelepanu pärast sellesse mõrad? Võibolla on targem mitte riskida ja valida armastuse asemel üksildus? Nii ei saa keegi haiget. Need kaks sõpra ei ole enam oma esimeses nooruses ja see naine on targem, kui esmapilgul tundub. Ometi võib ka välk lüüa kaks korda samasse kohta. On see siis ime või täiesti loogiline asjade käik?

Abi Morgan (1968) on tunnustatud briti näitekirjanik ja stsenarist. Tema tuntuimad filmistsenaariumid on „Brick Lane“ (2007), „Shame“ (2011), „Iron Lady“ (2011) ja „Suffragette“ (2015). Kuulsaimad seriaalid on „The Hour“ (2011–2012), „River“ (2015), ETVs näidatud „The Split“ (2018–2022) ja Netflixi lühisari „Eric“ (2024). Ugala publikule on Abi Morgan eelkõige tuntud kui suurt publikumenu nautinud lavastuse „Lovesong“ (2011, Ugalas 2014) autor.

“Oktoobris Ugala väikses saalis esietendunud “Pikse jäljed” on välimuselt ja vormilt täpselt nii pisike, et annab vaatajale ruumi hoomata selle sisemist suurust. Lavakujundust on minimaalselt, näitlejaid on vaid kolm, muusika ja valgus tulevad mängu ainult siis, kui neid päriselt vaja on. Lugu ise – mis ei ülesehituselt ega kaalult pole lihtne – saab selle kohal särada. Või sähvida pikselöögina.”

Emilia Kõiv, Edasi