Lavastuse tutvustus

romantiline komöödia

Kallim, kus sa ringi ajad? 

Minu armastust sa vajad, 

sulle laulan, nii kuis peab. 

Ära kuskile nüüd mine, 

kohe tuleb kohtamine, 

seda igaüks ju teab. 

Armastada tuleb praegu, 

ootamata teisi aegu, 

tulevikku me ei tea. 

Mis me enam viivitame, 

parem kohe musitame 

noorus möödub ôige pea. 

Feste, Olivia narr

Tormisel Aadria merel Illüüria ranniku lähistel leiab aset laevahukk. Viola pääseb õnnetusest eluga, kuid tema kaksikvend Sebastian jääb kadunuks. Meheks riietunud Viola asub hertsog Orsino teenistusse ja armub oma isandasse, kes omakorda on kõrvuni armunud krahvinna Oliviasse, kes omakorda armub Cesariosse ehk meheks riietunud Violasse. Armastus ja armukadedus löövad lõkkele ja tekkinud segaduste tormakas pöörises ei mängi sugugi väikest rolli erinevate õukondlaste lustakad sepitsused ja soov nendest kiremängudest ise võitjana välja tulla.

„Kaheteistkümnes öö“ on üks Shakespeare’i põnevamaid näidendeid. Siia sõnadesse on pandud terve maailm ning lisaks ei ole selles näidendis ühtegi tegelast, kes poleks kellessegi armunud. Armastus kui miski, mis paneb maailma tiirlema – see on praegusel ajal väga paeluv teema.

Tanel Jonas, lavastaja

Tempol ei lasta maha kukkuda: rumalaid pause, kui midagi ei juhtu, ei tekigi. Etendus huugab algusest lõpuni nagu täiskiirusel kihutav auruvedur.

Kaur Riismaa, Eesti Päevaleht

 

«Kaheteistkümnes öö» on tihti arvatud Shakespeare’i niinimetatud päikesepaisteliste komöödiate hulka (olgu võrdluseks niinimetatud sünged komöödiad), mis Jonase lavastuse põhjal on ka täiesti õigustatud. Ugala trupi sooritused on paeluvad, laval kujutatavad tegelased elujaatavad ja värvikad. Ning seda kõike siiski realistlikkuse piires, mõjudes nii iseäranis elurõõmsalt.

Kaisa-Kadi Pilt, Sakala

Lavastuse tutvustus

Isa, ema, poeg ja tütar elavad oma harjumuspärast elu. Üle kõige armastavad nad oma perekonda ja oma kodu. Neid on õpetatud hoolima ja hästi käituma. Neid on õpetatud olema viisakas ja lugupidav. Neid on õpetatud hoiduma välismaailma ohtude eest. Neid on õpetatud, et koos saavad nad igast raskusest üle. Neid on õpetatud, et kodu on paradiis. Aga ühel hetkel õpetussõnadest enam ei piisa. Koduseinad hakkavad mõranema ja kodukett poob järjest intensiivsemalt.

„Head lapsed“ on retk omanäolises maailmas, milles üks perekond otsib head, aga ei tea enam täpselt, mis see on või kuidas peaks seda saavutama. See on lugu, mis võib ajada nutma või naerma, aga kindlasti paneb hindama enda suhteid lähedastega.

Lavastuse aluseks on 2009. aasta kreeka film „Koerahammas” („Kynodontas”), mille stsenaristid on Yorgos Lanthimos ja Efthymis Filippou ning režissöör Yorgos Lanthimos. Lanthimos on tunnustatud Kreeka filmirežissöör, kelle viimane linateos „Poor things” („Vaesekesed”) võitis kaks Kuldgloobust ja on nomineeritud 11 Oscarile. „Koerahammas” kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile ja võitis Cannes´i filmifestivalil programmi „Un Certain Regard” peapreemia. Filmi ainetel on Ugala lavastuse jaoks loonud teksti Roos Lisette Parmas.

Armastuse ja psühhopaatia vahekorda on lavastuses käsitletud haruldase efektsusega, mis väärib kahtlemata kummardust kogu trupi ees. Kõige selle juures kipub esile ka mõte, et “Heades lastes” esitatav normaalsus ei piirdu vaid fiktsiooniga, ja see võtab seest lausa erakordselt õõnsaks.

Kaisa-Kadi Pilt, Sakala

Lavastust ei soovitata alla 16-aastastele.

Lavastuse tutvustus

mõrunaljakas iiri peredraama

Koju naasmine ei ole ilmtingimata alati hea tunne. See võib olla viimane asi, mida sa teha tahaksid. Aga kellegagi piisavalt kaua kas või lihtsalt sama aja ja ruumi kogemine loob mingi sideme. Nimetame selle perekonnaks. Ja üldjuhul on see side sitkem, kui arvata võiksid.

„Tule õige koju“ on mõrunaljakas iiri peredraama, kus keskmine poeg Michael, kes on olnud väikelinnast eemal ligi kakskümmend aastat, naaseb koju oma ema matustele. Teda ootavad ees noorem ja vanem vend, nende teod ja tegemata jätmised, lapsepõlvemaja, kustumatud mälestused ja kõik lahendamata pinged. Michael on perekonna jaoks vaieldamatult oma, kuid siiski võõras. 

Selle lavastuse tegelased on äärmiselt siirad, peaaegu ilma igasuguse filtrita. Sellised saavad olla vaid inimesed, kes üksteisest väga hoolivad või üksteist vihkavad… ja need kaks poolust pole teineteisest üldse mitte kaugel.

„Tule õige koju“ on lugu lahtilaskmisest – vimmast, saladustest, kahetsusest. Aga ka üksteisest lahtilaskmisest. Sest ainult nii on võimalik taas ausalt kokku tulla.

Esietendus Ugala teatri väikeses saalis 12. novembril 2022

Lavastuse tutvustus

elust ja armastusest ja sellest, mis saab siis, kui meid enam ei ole

Noor mees ärkab keset ööd üles ja avastab, et maailm on seisma jäänud.
Aknast välja vaadates ei näe ta tänaval mitte ainsatki elumärki… ainult valgust, mis tuleb vastasmajast, mille aknal seisab lohvakas David Bowie pildiga T-särgis noor naine, kes talle vastu vaatab.

„Maailma ajaloo kõige võimsam näidend“ on omamoodi armastuslugu, mis kulgeb nii linnatänaval kui ka ruumis ning ajas. Näidend on kirjutatud monoloogina ühele näitlejale ja esietendus 2018. aastal Edinburghi Fringe festivalil.

E-KAVALEHT

Ainsa näitlejana on laval tippvormis Andres Tabun, kes täidab Ian Kershaw’ kirjutatud loos talle antud aja ja ruumi nappide abivahendite ja oma isiksuse abiga suurepäraselt ära. Tabuni puhul on alati paelunud see, et sõltumata rollidest mõjub ta eheda ja vahetuna. See mees ei mängi, ta on ning see on näitleja puhul üks suuremaid plusse. Näitleja, kes ei näitle. Või siis näitleb nii hästi, et ei saagi aru, et näitleb.

Margus Haav, Sakala

 

Meel saab (liigutavalt ja südamlikult, aga ka hoogsalt) lahutatud ja pärast ringiga peale kõige avastamist kokkupandud ka.

Danzumees, teatriblogija 

Lavastuse tutvustus

Ranevskaja loobub elust Euroopas ja tuleb kirsside õitseajal tagasi koju. Seal pole midagi muutunud – ikka samad lood ja laulud, sama usk, samad inimesed. Kõik on nii armsalt väsinud, tüütu, rahulik, mälestustest ja painetest tulvil. Kõik näib olevat hästi, aga kodumaja on aastaid tagasi laenu katteks panti pandud, intressid maksmata, sundmüük ähvardavalt lähedal, katastroof raketina liginemas. Siiski elavad kõik majalised edasi nii, nagu poleks midagi juhtunud. Nad triivivad elu leigetel lainetel ja keelduvad tõele näkku vaatamast. Õhus on elekter ja suurte muutuste eelaimdus.

Kas pea tiiva alla peitmine ja reaalsusest mööda vaatamine aitab inimestel ellu jääda või see on just hoob, mis võtab pidurid pealt ja laseb rattad allamäge veerema? Millal ja miks saab kangelasest antikangelane? Kas need asjad, mida inimene ei näe, on üldse olemas?

Andres Noormetsa „Kirsiaed“ on erksavärviline ja hästi kõlav, peaaegu kuuldemäng. Ilmselt võiks minna Ugalasse „Kirsiaeda“ ka lihtsalt kuulama või müra summutavate kõrvaklappidega vaatama – elamus on ikka garanteeritud.

Kaur Riismaa, Eesti Päevaleht

Viljandi teater Ugala alustas uut hooaega elamusliku esietendusega: Anton Tšehhovi «Kirsiaed» Andres Noormetsa lavastuses kõnetab meie kaasaega vahetult, tundlikult ja poeetiliselt.

Pille-Riin Purje, Postimees

Tabavaim omadussõna etenduskogemuse kirjeldamiseks võiks olla «lummav», sest täpselt seda «Kirsiaed» teeb – lummab. Söandan isegi öelda, et vaataja viiakse teatavasse hüpnoosiseisundisse.

Kaisa-Kadi Pilt, Sakala

Lavastuse tutvustus

Seda kõike on liiga palju. Ma vajan midagi head! Ükskõik kuhu ma vaatan – ainult ärevus ja äng, kurbus ja kurjus. Nii palju inimesi kannatab ja ma ei suuda nende heaks mitte midagi ära teha. Ma olen igaks õhtuks omadega täiesti läbi, väsinud sellest valust, mis mind ümbritseb. Öösel läheb kõik samamoodi edasi, üks õudusunenägu ajab teist taga. Ja kui ma hommikul ärkan ja teada saan, mis öö jooksul veel pärismaailmas on juhtunud… Ma ei taha enam nii! Ma tahan lihtsalt olla. Ja et mu ümber oleks inimesed, kes mind armastavad ja keda mina armastan. Ma tahan, et kõik oleks niisama lihtne ja kerge nagu sellel ühel peol – kas see oli kellegi sünnipäev või millegi tähistamine? –, kui kõik olid kohal, lõbutsesid, laulsid, tantsisid, mängisid ja kellelgi polnud kuhugi kiiret… Keegi ei kartnud ega kahetsenud midagi, kõik said üksteisest aru ilma pikema seletamiseta. Kõik tundus võimalik. Ma tahan, et kogu aeg oleks seesama tunne. See on ju võimalik. On ju? Eks ole? 

„Kolme ahvi” keskmes on neli inimest, kes otsustavad juhinduda jaapani rahvatarkusest: ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurja. Nad eralduvad ülejäänud maailmast, lõikavad end ära igasugusest infovoost ja kolivad ühte vanasse suvilasse, et luua seal oma väike õnnelik maailm.

„Kolm ahvi” on trupi ühisloominguna sündiv lavastus, kus kohtuvad äsja Ugalaga liitunud noored näitlejad ning Terje Pennie.

Esietendus 8. oktoobril 2022 Ugala teatri väikeses saalis.

Eesti Teatriauhinnad 2023: Jakob Juhkam – parim muusikaline kujundus ja originaalmuusika

Laval suitsetatakse ja on kosta valjud helid.

Lavastus on jälgitav keeleoskusest sõltumata.

Ugala lavastuses kõneletakse sõnadeta ja tõsistele teemadele osutades pakutakse vabastavat naermisvõimalust. See on värskendav.

Keiu Virro, Eesti Päevaleht

 

Ramuli lavastus mõjub Ugala repertuaaris värske ja teistsugusena, ent viib konventsionaalse sõnateatriga harjunud publikut mugavustsoonist välja igati hellalt – vähemalt nii tundsin mina.

Karin Allik, Postimees

Lisakuulamist ja -lugemist:

Kolm ahvi küsivad: kuidas luua täiuslikku utoopiat? Vastab kirjanik Jan Kaus

Kolm ahvi küsivad: miks me paneme käed silmade ette? Vastab Andero Uusberg

Kolm ahvi küsivad: kas kurjusest on võimalik vabaneda? Vastab Jüri Allik

Lavastuse tutvustus

Laste hotell on üks omapärane koht. Kui vanematel oma laste jaoks ühel või teisel põhjusel aega ei jagu, saavad nad oma lapsed tuua Laste hotelli. Ühel õhtul saabub hotelli poiss, kel nimeks Ahto. Õige pea selgub, et Ahto ei ole üldsegi tavaline laps. Ta on nimelt koerakoonlane ja näeb maailma teise pilguga kui tema uued kaaslased. Kuigi esialgu tundub, et inimeste maailmal pole Ahtole just palju pakkuda, selgub peagi, et meiegi igapäevaellu on peidetud palju väärtuslikku ühe väikese poisi jaoks, kelle vanemad hoiavad üleval taevast ning kelle mängukaaslaseks on hiigelsuur Ilmalind.
Ja kui erilistest elanikest juba juttu, siis tuleb tutvustada veel teist omapärast tegelast. See on Richard ehk vana Riks, kange leiutaja ja vembumees, kelle on hotelli hoole alla toonud tema tütar.
Tundub päris hea seltskond, eks?

„Minu jaoks on hästi tähtis jätta kõlama mõte, et oluline on just see, mis inimesel päriselt hinges on, et hing heliseks, et hinges oleks muusika. Ei ole oluline, et me teeksime ja käituksime nii, nagu peab. Ei pea olema edukas, vaid tähtis on liikuda kooskõlas oma südamehäälega ning kuulata helinat, mis meis ja meie ümber päriselt heliseb, ning see siis maailmaga kooskõlla häälestada. Kui me seda väljendame, siis ehk märkavad ka teised ja me saame loovalt elada ja peamegi vastu.“

lavastaja Mirko Rajas

Lavastus sobib kõigile alates 7. eluaastast.

Vaata Laste hotelli TV-d siit!

Esietendus Ugala teatri suures saalis 28. jaanuaril 2023