Lavastuse tutvustus

Kui see lugu oleks laul, siis oleks see bluus, kõigi oma põhimotiividega – “mu kallim jättis mind maha, pani pihta kogu mu vara, lasi jalga mu parima sõbraga ja ma tahaks ta lüüa maha”. (Jez Butterworth)

Õhkimisekspert Ned elab koos oma abikaasa Joyga äärelinna uusasumis, kus majaesiselt muruplatsilt paistab linn ja maja tagant algab mets. Nedi tööks on nn moraalselt vananenud ehitiste õhkulaskmine. Ta armastab oma tööd. Kuid miskipärast on nii, et iga kord, kui ta on oma töö tõttu eemal, läheb seletamatul moel kaduma mõni asi tema kodust. Kahtlustused on kerged tekkima ja nii ei ole mees saanud magada juba pool aastat. Kas Nedi ja Joy üksteist aastat väldanud abielu on samuti moraalselt vananenud ja vajab õhkulaskmist või piisab vaid iluravist?

“Äärelinna bluus” on musta huumoriga vürtsitatud draama tavalistest inimestest, kes leiavad end ühel hetkel olukorrast, kus täitmata unistused on asendunud kõhedusega tuleviku ees.

Tegemist on juba teise briti näitekirjaniku Jez Butterworth’i näidendiga, mille Taago Tubin on otsustanud lavale tuua. Menukat “Ööhaigrut” mängis Ugala teater 2012. aastal suvel Olustvere mõisa reheküünis.

Lavastuse tutvustus

„Illusionistid” on vaimuka dialoogi ning värvikate karakteritega komöödia. Kuigi pealkiri justkui sellele vihjaks, ei räägi näidend võluritest, maagidest ega selgeltnägijatest. Tegemist on helge alatooniga, südamliku ja tõeliselt naljaka looga elust ja teatrist, aga ka eluteatrist.

“Juhuslikult” saavad ühes väikeses korteris kokku noor näitekirjanik Charlotta (Marika Palm) ja vananev näitleja Kasimir (Peeter Jürgens). Kuigi viimane on küll otsustanud näitlemisega lõpparve teha ja pensionile jääda, soovib Charlotta talle siiski enda kirjutatud näidendi ette lugeda, sest Kasimiril oleks selles täita ei rohkem ega vähem kui Jumala roll.

Charlotta naiivne usk teatrikunsti põrkub Kasimiri küünilisusega ning käivitub kirglik ja ennastsalgav duell, mille lõpplahendust on raske ette ennustada.

“Ma tahan lihtsalt osutada üldisele põhimõttele, et elu jäljendab kunsti palju sagedamini, kui kunst jäljendab elu, ning ma olen kindel, et kui sa selle üle tõsiselt järele mõtled, leiad sa, et see on tõsi.” (Oscar Wilde).

Bengt Ahlfors on soomerootsi kirjanik, endine Helsingi Svenska Teaterni peanäitejuht, lavastaja ja dramaturg. Ta on kirjutanud üle 30 näidendi ja arvukalt laulutekste. Eestis on mängitud tema komöödiaid „Kas Kongos on tiigreid?“, „Viimane sigar“, „Minu kallis lift“, „Teatrikomöödia“. Hetkel on Eesti Draamateatri repertuaaris Ahlforsi näidend “Tuhk ja akvaviit” ja Tallinna Kammerteatri repertuaaris mononäidend “Raineri hommik”.

Lavastuse tutvustus

Unustage kallid koolitused, mis õpetavad teid õnnelikult elama. Tegelik õnn peitub hoopiski täielikus ebaõnnes!

Kujutage ette: teil on hästi tasustatud töö, elukaaslane, pangalaenuga soetatud kodu, head suhted sõprade ja sugulastega. Miks valdab teid sel juhul ebamäärane hirm?

Te olete õnne õelate küünte küüsis!

Meie mõistame teie muret ja teame lahendusi. Meie koolitusmeeskonnas on rappaminekute kogenud eksperdid. Just meie aitame teil suurendada ebaõnne osakaalu oma elus! Uskuge, teie elu muutub! Anname teile konkreetsed juhised, mille abil vahetada hirmutav õnn võluva põhjakõrbemise vastu.

Anna (37): „Ühel hetkel tundsin, et saan naabritega liiga hästi läbi. See ei andnud mulle rahu. Otsustasin sellel koolitusel osaleda ja võin öelda, et see oli üks parimaid otsuseid minu elus. Tõeliselt silmiavav kogemus.“

NB! Etendust mängitakse Grand Hotel Viljandi konverentsisaalis.

Lavastuse tutvustus

Viiele naisele sajab ühel päeval nagu selgest taevast kaela pärandus, aga mitte mingi tavaline pärandus, vaid – TEATER! Tõsi, teater on vana, lagunev ja mahajäetud… Mis sellega teha, mida peale hakata? Vastuoludest ja erimeelsustest hoolimata otsustavad naised teatri päästa, selle üles ehitada ja tööle panna. Pöörase eneseohverduse ja jaburuseni ulatuva fanatismiga hakkavad nad selle nimel rabama.

Peter Quilteri komöödia “Eesriie avaneb!” on hullult naljakas ja samas pisarateni liigutav lugu naiste pühendunud võitlusest ühe teatri säilitamise ja ellujäämise nimel.

“Mind puudutas selle näitemängu inimlikkus. Inimeste võime end ühise eesmärgi nimel kokku võtta, võita raskused ning teha oma unistus teoks. See näidend räägib ennekõike leppimisest. Leppimisest igas tähenduses – inimestega, oludega, minevikuga, iseendaga.” Madis Kalmet

“Hullumeelne näidend, milles on dünaamikat, eredaid hetki, naljakat dialoogi ja suurepäraseid ootamatusi… Tõestus sellest, et ka ainult naistegelastega näitemängud võivad olla edukad ja äärmiselt naljakad. Hea ajaviide peaks olema kindlustatud!” Topzine Magazine

Lavastuse tutvustus

Soome näitekirjaniku Kati Kaartineni näidend “Amalia” (originaalpealkirjaga “Samanlainen onni”) on helge ja südamlik lugu, mille keskmes on väikelinna haiglas töötav keskealine üksikisa ja tema 17-aastane tütar.

Amalia on tüdruk, kes näeb maailma teistmoodi, kui ollakse harjunud. Talle valmistab raskusi teiste inimeste mõtete, tunnete ja tegude mõistmine. Kõige lihtsam on sildistada teda autistiks. Aga kas õnn ja armastus on tema maailmas samamoodi olemas kui “meie” omas? Kas me oleme valmis aktsepteerima teise inimese õnne ja tema viisi õnne näha, kui meie ise näeme seda teisiti? Kes ütleb, mis on kellelegi parim?

Need on ainult mõned küsimused, millele selles loos vastuseid otsitakse. Aga kui küsimused kõrvale jätta, on “Amalia” eelkõige lihtne ja soe lugu lihtsatest inimestest elamas oma mitte just kõige lihtsamaid elusid.

Ugala publiku- ja kolleegipreemia 2015 – parim lavastus
Ugala publiku- ja kolleegipreemia 2015 – parim naisnäitleja Klaudia Tiitsmaa
Eesti teatri aastaauhinnad 2015 – naispeaosatäitja auhinna nominatsioon Klaudia Tiitsmaa

Lavakujundusest tingituna on ratastooliga teatrikülastaja ligipääs raskendatud ning vajab publikuteenindaja abi. Lisainfo Ugala teatri kassast (tel 433 0777, kassa@ugala.ee).

Lavastuse tutvustus

Kaks väga vana meest, üks neist 100-aastane ja teine tema isa. Rohkem pole kedagi. Kõik on läinud. Lahkunud. Sest külast. Sest elust. Aga peaks ju ometi olema keegi, kes jääb. Keegi, kes vaatab, et vereliin ei katkeks. Siis saaks ka ise minna teistele järele. Rahus… Võibolla oli seal kunagi üks naine, kellel sündis… Küllap see oli poeg? Jah, muidugi! Nii seitsekümmend aastat tagasi. Poja poeg. Pärandikandja. Ja mehed lähevad liikvele. Veel viimasele rännakule. Otsides. Leida lootes.

„Vereliin“ on Iiri näitekirjaniku ja lavastaja Mark Doherty ballaadilik lugu, mis kannab endas arhailist elutunnetust, kus esivanemate lugusid antakse edasi isalt pojale ja suguvõsa säilimisel on mälestused sama olulised kui jätkuv vereliin.

Sooja huumoriga täidetud inimliku tõeotsimisloo lavastajaks on suveteatripublikule hästi tuntud Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu („Mere märgid” 2014. a, „Küüni täitmise lood ja laulud” 2009. a, „Kumalasemesi” 2001. a jt).

Suvelavastuse „Vereliini” etenduspaigaks on Olustvere mõisa reheküün, kus Ugala mängis 2012. aasta suvel Jez Butterworthi „Ööhaigrut” (lav. Taago Tubin).

NB! Lavakujunduses on kasutatud põhupakke. Et teatrielamusest mõnusamalt osa saada, soovitame soojalt riidesse panna. Kohapeal saab piletite eest tasuda vaid sularahas.

TEATRIBUSS VILJANDI-OLUSTVERE-VILJANDI
Teatribuss sõidutab publiku reedeti ja pühapäeviti etenduspaika ja tagasi.
Reedel väljub buss Ugala juurest kl 18.00 ja tuleb tagasi 15 min pärast etenduse lõppu. Pühapäeval väljub buss Ugala juurest kl 15.00 ja tagasi 15 min pärast etenduse lõppu.

Lavastuse tutvustus

Kuidas oma ummikusse jõudnud pereelu uuesti korda teha? Kas selleks on vaja lagunema kippuvas kodus remont valmis saada? Või hoopis suuta end kehtestada mehena majapidamises, kus arveid maksab su edukas naine? Üritada leida ühine keel oma teismelise pojaga või kirjutada raamat, mille valmimisse enam keegi ei usu? On selleks vaja avantüristist venda, kes tuleb Taist tagasi kodumaale, või tuleks hoopis puhastada energiaväli, leppida maa ja veega?

“Kaheksajalg” on komöödia ühest keskeakriisiga maadlevast eesti mehest. 40-ndatesse jõudnud Ville üritab 24 tunni jooksul seljatada vähemalt kaheksa erinevat väljakutset, et päästa oma pere, aga iga lahendus tekitab hoopis uue kriisi ja kogu päästetöö lõpeb sõna otseses mõttes suure pauguga.

Martin Algus (s 1973) on vabakutseline näitleja, tõlkija, dramaturg, stsenarist ja üks auhinnatumaid eesti näitekirjanikke. Ugalas on Alguse näidendeid seni lavastatud kahel korral – 2011. aastal “Postmodernsed leibkonnad” ja 2013. aastal “Arioso. Nähtamatu õhk”. “Kaheksajalg” on tema esimene lavastajatöö.

NB! 14. novembri etendusel Jessika osas Triinu Meriste.

Lavastuse tutvustus

Üks väike saar. Küllap on selliseid maailma eri nurkades palju. Paigad, mis keelduvad muutumast, kuigi maailm nende ümber muutub järjest kiiremini.

Mehed on seal lüheldast kasvu ja kõhnad; pole ühtegi, kelle kehal oleks midagi muud peale sõudmiseks ja võrguvedamiseks vajalike saledate lihaste. Ka Colm on selline. Nad kõik on selle saare peal sündinud ja kellelgi pole tahtmist olla mujal kui mere ääres või merel. Enam lähemale merele minna ei saa, kui sa just ära ei upu, ja seda mõni neist igal aastal ka teeb.

Ühel pulmapeol näeb Colm linnatüdrukut. Ilusat tüdrukut, kelle sarnast muidu seal saarel juba ei kohta. Timothead. Aasta hiljem kirjutab Colm talle kirja. Ilusama, kui temasugusest lihtsast kalurist ealeski võiks oodata.

Lavastuse tutvustus

„Printsess Luluu ja härra Kere“ on südamlik lugu ühest ebatavalisest sõprusest, kust ei puudu rõõmud ja mured, üksindus ja teineteise leidmine, saladused ja hullumeelsed seiklused, millesse saatuse ootamatud keerdkäigud kõiki tegelasi asetavad. Kuningriigi tavapäraselt rahulikult kulgev elu pöördub peapeale.

Värvikad tegelased kuningast luukereni ja printsessist koeranähvitsani pakuvad ootamatuid probleeme lahendades rõõmu kogu perele.

Lavastus põhineb Piret Raua samanimelisel lasteraamatul.

Kuna loo üks peategelasi on muhe luukere, ei soovita me lavastust päris pisitillukestele ja kole kartlikele lapsukestele.

Lavastuse tutvustus

Ühes täiesti tavalises toidupoes elab üks täiesti tavaline sibulapoiss, nimeks Cipollino. Selles toidupoes ei ole aga lood üldse tavalised, võiks isegi öelda, et need on hoopislugu täbarad. Võimu on enda kätte haaranud ahned puuviljad vürst Sidruni juhtimisel. Keelatud on kogu lust, tants ja trall.

Cipollino ja tema sõbrad ei lase aga ennast nendest käskudest segada ega oma rõõmsal tujul langeda. Kui aga rüütel Tomat ühel päeval Cipollino isa vahistab ning eluks ajaks vangi mõistab, seisab sibulapoiss otsuse ees – võidelda õigluse eest ning teha lõpp vürst Sidruni ebaõiglasele valitsemisele, või alluda uuele korrale.

Eks öelnud ju sibulapapa Cipollonegi: “Õpi vahet tegema õigel ja valel. Õpi kelme läbi nägema!” Lihtsad ja olulised sõnad, kuid kas Cipollinol ka nende järgi käia õnnestub?

Lavastus sobib lastele alates 6. eluaastast ja lapsemeelsetele täiskasvanutele.