Lavastuse tutvustus

Paul Kondase lahkumise iseäralised ja kummalised asjaolud.

Aastal 1980, kui Tallinnas on tulemas purjeregatt ja maailmas sünnib üleüldse suuri asju, leiavad Viljandi elanikud, et nende väike armas kodulinn on teenimatult unustusse jäänud. Pole suuri sündmusi, kuulsaid inimesi ega miskit, millega enesele tähelepanu tõmmata. On vaid pätid, kes Köleri kujul pintsli ära murravad ja muidugi varesed, kes hommikust õhtuni kraaksudes linnaelanike kaabude ja kübarate pihta märki lasevad.

Keset Viljandit, Tartu tänaval elab aga kunstnik Paul Kondas, eesti kõige erilisem naivist, näitekirjanik, luuletaja, oma isikliku teatriteooria rajaja, viiuldaja ja endine kooliõpetaja. Saanud 1980. aastal täpselt kaheksakümne aastaseks, mõistab ta, et temale antud aeg hakkab otsa saama. Silmanägemine on kehvaks läinud, süda jukerdab ja vererõhk jupsib, aga ometigi on veel nii palju tegemata. Paul haarab härjal sarvist, et oma elutöö väärikalt lõpule viia.

Ühel kenal õhtul tuleb linnarahvale Viljandi kohvikus mõte, kuidas oma linn ja selles elavad inimesed üleriikliku ja miks mitte ka kogu ülejäänud maailma tähelepanu alla saada. Algab pöörane võidujooks ajaga, et suured plaanid teostatud saaks.

Kunstnik Paul seab endale samal ajal määratu ülesande: maalida veel vähemalt viiskümmend maali, korrastada oma kirjatööd ja korraldada iseenda matused, mis ka ühed õiged matused on! Kell läheb käima ja võidujooks surmaga on alanud.

Veidral kombel ristuvad linnaelanike ja Pauli tegemised mitmeski punktis, luues kõikjal segadust, kaost ja totraid olukordi, mis tegijatele palju meelehärmi valmistavad, aga kõrvaltvaatajatele nalja pakuvad. Asi ei lähe sugugi lihtsamaks, kui kogu sellesse arutusse tormamisse sekkuvad tegelased Pauli maalidelt. Võib vaid öelda, et kõik lõppeb enam-vähem hästi ja Viljandi – arvatavasti maailma kõige kaunim linn – jääb lõpuks siiski oma kohale ja seisab seal tänini.

On aastad läind, kuid Viljandi
Järv ikka kohiseb.
Hall paadimees veel ikkagi
Neid silmi igatseb.

Piletid suvelavastusele tulevad müüki 1.detsembril 2024. Pileti hind 40€ kehtib ostes enne 1. veebruari 2025.

Lavastuse tutvustus

ME PEALE ÜLALT JÄLLE PAISTSID TÄHED
Roos Lisette Parmas

Dante Alighieri poeemi “Jumalik komöödia” ainetel

Sünnipäev – õnnitlused, lähedaste hõiked, šampusepauk, koogi 

lahtilõikamine ja selle keskel on üks noormees, kelle jaoks tundub kõik 

mõttetu. Mida rohkem ta selle peale mõtleb, seda lootusetum olukord 

näib. Ta asub otsima, kuidas leida endas taas rahu. Kuidas tunda elamise 

ilu?

Lavastuse aluseks on motiivid itaalia kirjaniku Dante Alighieri poeemist 

„Jumalik komöödia”, mida peetakse keskaegse Euroopa suurimaks 

kirjanduslikuks saavutuseks. Teos räägib Dante rännakutest Põrgus, 

Purgatooriumis ja Paradiisis, mille käigus õpib ta sügavamalt tundma 

inimeseks olemise ilu ja traagikat. 2022. aastast on kolmeosaline teos 

tervikuna eesti keelde tõlgitud.

Sellist lavastust saab Ugalas teha ainult suvel. Lavastus toimub Ugala teatri suures ja väikeses saalis. Iga saal on omaette maailm, mis on terviku teenistuses.

„Sealt hakkas meister nähtamatut rada

minuga naasma valguse maailma;

ning puhkamata üha ülespoole

ta sammus, mina ikka tema kannul,

ja viimaks läbi ümariku ava

mu pilgule end näitas taeva ilu:

me peale ülalt jälle paistsid tähed.”

Dante „Jumalik komöödia: Põrgu”, kolmekümne neljas laul

Etenduses suitsetatakse.

Me peale ülalt jälle paistsid tähed” on midagi tähelepanuväärset meie kirjus teatrisuves, otsigu vaataja taga kas vormilist mastaapsust või sisulist katarsist. “Tähtede” suurim tugevus on terviklikkus. Kõik, mis alguses küsimusi tekitab, saab ühel hetkel vastuse. Kõik, mis pärast aplausi kripeldama jääb, teeb seda möödunud kahe tunni emotsionaalse kaalu, mitte lahtiste otste pärast.

Emilia Kõiv, Edasi

Lavastuse tutvustus

Rännaklavastus

On aasta 1982. Viljandi linn valmistub peagi saabuvaks 700. sünnipäevaks. Ehitatakse uut haiglat ja Männimäed, asfalteeritakse tänavaid, hoogtööneljapäevakute korras riisutakse haljasalasid ning räämas majaseintele kantakse juubeli puhul linnale eraldatud 13 tonni Jugoslaavia ilmastikukindlat värvi. Pioneeride pargis pakub silmailu Eesti esimene värviefektidega purskkaev. Üle vabariigi tullakse bussidega külastama äsjavalminud „Ugala“ teatrimaja.

On aasta 1982. Jaan oma peagi saabuvaks 59. sünnipäevaks eriti ei valmistu. Ta käib Männimäe teel noortööliste maja ehitamas, aga ise elab koos naise ja pojaga pisikeses ahiküttega korteris Liiva tänaval. Salamisi unistab Jaangi kõigi mugavustega korterist Männimäel, kuid „asjaajamine“ ei ole kunagi Jaani tugevaim külg olnud. Ühel päeval aga teeb Jaan midagi, mida ta kunagi varem ei ole teinud.

Rännaklavastus „Viljandi lood: Jaan“ viib meid Jaani jälgedes Viljandisse, mida enam päris sellisel kujul olemas ei ole. Justkui ajarändurid tulevikust saame vaatajatena osa ühe mehe elust, keda samuti enam olemas ei ole. Sest nagu ütleb Jaan ise: „Ma mõtlen nii, et igal inimesel on õigus oma saatusele, eluloole, mõtteilmale ja selle jagamisele kaasinimestega.“

Etendus toimub vabaõhus, millega soovitame riietumisel arvestada ning rännaku käigus läbitakse erinevaid maastikke, mistõttu soovitame valida mugavad ja pigem sportlikud jalanõud. Kaasa palume võtta isikut tõendava dokumendi. Rännaku alguses saavad teatrikülastajad osalemiseks vajalikud kõrvaklapid, mille tagatiseks on isikut tõendav dokument. Etendus algab Liiva tänav 3 hoovist ja lõpeb Ugala teatris ning kestab ca kaks tundi.

Ugala rännaklavastus “Jaan: Viljandi lood” on täistabamus – kunsti, müstifikatsiooni ja ajatolmu alla mattunud mineviku ning ajas aina muutuvate hetkede perfektne ja liigutav kombinatsioon.

Margus Haav, Sakala

“Viljandi lood: Jaan” on musternäide sellest, kuidas alati pole vaja uhkeid kostüüme, suurt truppi ja pöörlevat lava selleks, et luua midagi unustamatut ja kunstiliselt kaunist. Päeva lõpus loeb ikka see, mis tegijate hingest tuleb, ning tundub, et see lugu on tõesti otse südamest.

Karmen Rebane, ERRi kultuuriportaal