Lavastuse tutvustus

Priit Põldma, Joel Väli, Maarja Moor ja Aare Pilv

Hüvastijätt Viljandi vana haiglaga

1985. aastal sai valmis üheksakorruseline hiigelhaigla Viljandi linna serval. Neljakümne aasta jooksul mindi sinna lapsi ilmale tooma, haigustele ravi ja valudele leevendust saama, aga ka lähedastega hüvasti jätma. Need seinad on olnud tunnistajaks tuhandete elude kõige tähenduslikumatele hetkedele. 2025. aastal sulges vana haigla oma uksed ja kaob tõenäoliselt varsti üldse maa pealt. Aga mis jääb?

Võib-olla uue ilmakodaniku esimene pilk. Või kellegi õnnelik ohe, kuuldes paranemislootusest. Või leebe naeratus, mis justkui vilksatas üle lahkuja näo. Või hoopis see ereselge hommik, kui noor Hendrik Toompere mängis Vene filmidiivale Margarita Terehhovale haigla fuajees flööti – nii nagu see on jäädvustatud Arvo Iho filmis „Ainult hulludele ehk Halastajaõde”.

Ugala suvelavastus viib rännakule ruumidesse, millega on küllap igal Viljandis elanud inimesel isiklikke mälestusi, ja avab ka need uksed, kust seni on tohtinud siseneda vaid haigla töötajad. See on ühtaegu poeetiline ja dokumentaalne hüvastijätt ühe hoone, ühe ajastu ja ühe suvega.

Lavastust mängitakse vaid kaheteistkümnel korral ainult 2026. aasta augustis ja septembris. Kohtade arv on väga piiratud.

Etenduse käigus läbitakse erinevaid korruseid, ka treppidel, mistõttu soovitame valida mugavad ja pigem sportlikud jalanõud ning riietuda kihiliselt.

Etenduse algus Viljandi vana haigla peasissepääsu ees (Pärna tee 3, Jämejala, 71024, Viljandi maakond).

Liigume läbi erinevate korruste, kus rullub lahti dokumentaalne ja samas poeetiline läbilõige sündmustest, mis selles hoones 40 aasta jooksul aset leidsid. Aga neid asju ei mõtle välja, elu on alati rikkam ja üllatavam. Nii et see lavastus saab koosnema lugudest, hetkedest ja kildudest, mida on meiega jagatud.
Dramaturg-lavastaja, Priit Põldma

Ugala teater ja lavastusmeeskond tänavad Viljandi Haiglat, Eesti Filmi Instituuti, Viljandi Muuseumit ning kõiki inimesi, kes on jaganud oma lugusid hetki ja mälestusi Viljandi vanast haiglast.

Lavastuse tutvustus

ME PEALE ÜLALT JÄLLE PAISTSID TÄHED
Roos Lisette Parmas

Dante Alighieri poeemi “Jumalik komöödia” ainetel

Sünnipäev – õnnitlused, lähedaste hõiked, šampusepauk, koogi 

lahtilõikamine ja selle keskel on üks noormees, kelle jaoks tundub kõik 

mõttetu. Mida rohkem ta selle peale mõtleb, seda lootusetum olukord 

näib. Ta asub otsima, kuidas leida endas taas rahu. Kuidas tunda elamise 

ilu?

Lavastuse aluseks on motiivid itaalia kirjaniku Dante Alighieri poeemist 

„Jumalik komöödia”, mida peetakse keskaegse Euroopa suurimaks 

kirjanduslikuks saavutuseks. Teos räägib Dante rännakutest Põrgus, 

Purgatooriumis ja Paradiisis, mille käigus õpib ta sügavamalt tundma 

inimeseks olemise ilu ja traagikat. 2022. aastast on kolmeosaline teos 

tervikuna eesti keelde tõlgitud.

Sellist lavastust saab Ugalas teha ainult suvel. Lavastus toimub Ugala teatri suures ja väikeses saalis. Iga saal on omaette maailm, mis on terviku teenistuses.

„Sealt hakkas meister nähtamatut rada

minuga naasma valguse maailma;

ning puhkamata üha ülespoole

ta sammus, mina ikka tema kannul,

ja viimaks läbi ümariku ava

mu pilgule end näitas taeva ilu:

me peale ülalt jälle paistsid tähed.”

Dante „Jumalik komöödia: Põrgu”, kolmekümne neljas laul

Etenduses suitsetatakse.

Me peale ülalt jälle paistsid tähed” on midagi tähelepanuväärset meie kirjus teatrisuves, otsigu vaataja taga kas vormilist mastaapsust või sisulist katarsist. “Tähtede” suurim tugevus on terviklikkus. Kõik, mis alguses küsimusi tekitab, saab ühel hetkel vastuse. Kõik, mis pärast aplausi kripeldama jääb, teeb seda möödunud kahe tunni emotsionaalse kaalu, mitte lahtiste otste pärast.

Emilia Kõiv, Edasi