Lavastuse tutvustus

Priit Põldma, Joel Väli, Maarja Moor ja Aare Pilv

Hüvastijätt Viljandi vana haiglaga

1985. aastal sai valmis üheksakorruseline hiigelhaigla Viljandi linna serval. Neljakümne aasta jooksul mindi sinna lapsi ilmale tooma, haigustele ravi ja valudele leevendust saama, aga ka lähedastega hüvasti jätma. Need seinad on olnud tunnistajaks tuhandete elude kõige tähenduslikumatele hetkedele. 2025. aastal sulges vana haigla oma uksed ja kaob tõenäoliselt varsti üldse maa pealt. Aga mis jääb?

Võib-olla uue ilmakodaniku esimene pilk. Või kellegi õnnelik ohe, kuuldes paranemislootusest. Või leebe naeratus, mis justkui vilksatas üle lahkuja näo. Või hoopis see ereselge hommik, kui noor Hendrik Toompere mängis Vene filmidiivale Margarita Terehhovale haigla fuajees flööti – nii nagu see on jäädvustatud Arvo Iho filmis „Ainult hulludele ehk Halastajaõde”.

Ugala suvelavastus viib rännakule ruumidesse, millega on küllap igal Viljandis elanud inimesel isiklikke mälestusi, ja avab ka need uksed, kust seni on tohtinud siseneda vaid haigla töötajad. See on ühtaegu poeetiline ja dokumentaalne hüvastijätt ühe hoone, ühe ajastu ja ühe suvega.

Lavastust mängitakse vaid kaheteistkümnel korral ainult 2026. aasta augustis ja septembris. Kohtade arv on väga piiratud.

Etenduse käigus läbitakse erinevaid korruseid, ka treppidel, mistõttu soovitame valida mugavad ja pigem sportlikud jalanõud ning riietuda kihiliselt.

Etenduse algus Viljandi vana haigla peasissepääsu ees (Pärna tee 3, Jämejala, 71024, Viljandi maakond).

Liigume läbi erinevate korruste, kus rullub lahti dokumentaalne ja samas poeetiline läbilõige sündmustest, mis selles hoones 40 aasta jooksul aset leidsid. Aga neid asju ei mõtle välja, elu on alati rikkam ja üllatavam. Nii et see lavastus saab koosnema lugudest, hetkedest ja kildudest, mida on meiega jagatud.
Dramaturg-lavastaja, Priit Põldma

Ugala teater ja lavastusmeeskond tänavad Viljandi Haiglat, Eesti Filmi Instituuti, Viljandi Muuseumit ning kõiki inimesi, kes on jaganud oma lugusid hetki ja mälestusi Viljandi vanast haiglast.

Lavastuse tutvustus

Ugala teatri suvelavastus 2025 ja 2026 aasta suvel!

Eesti Teatriauhinnad 2025:
Ott Sepp – meepeaosatäitja nominatsioon (Paul Kondas lavastuses “Kondas ja maasikasööjad”)

Paul Kondase lahkumise iseäralised ja kummalised asjaolud.

KAVALEHT

Aastal 1980, kui Tallinnas on tulemas purjeregatt ja maailmas sünnib üleüldse suuri asju, leiavad Viljandi elanikud, et nende väike armas kodulinn on teenimatult unustusse jäänud. Pole suuri sündmusi, kuulsaid inimesi ega miskit, millega enesele tähelepanu tõmmata. On vaid pätid, kes Köleri kujul pintsli ära murravad ja muidugi varesed, kes hommikust õhtuni kraaksudes linnaelanike kaabude ja kübarate pihta märki lasevad.

Keset Viljandit, Tartu tänaval elab aga kunstnik Paul Kondas, eesti kõige erilisem naivist, näitekirjanik, luuletaja, oma isikliku teatriteooria rajaja, viiuldaja ja endine kooliõpetaja. Saanud 1980. aastal täpselt kaheksakümne aastaseks, mõistab ta, et temale antud aeg hakkab otsa saama. Silmanägemine on kehvaks läinud, süda jukerdab ja vererõhk jupsib, aga ometigi on veel nii palju tegemata. Paul haarab härjal sarvist, et oma elutöö väärikalt lõpule viia.

Ühel kenal õhtul tuleb linnarahvale Viljandi kohvikus mõte, kuidas oma linn ja selles elavad inimesed üleriikliku ja miks mitte ka kogu ülejäänud maailma tähelepanu alla saada. Algab pöörane võidujooks ajaga, et suured plaanid teostatud saaks.

Kunstnik Paul seab endale samal ajal määratu ülesande: maalida veel vähemalt viiskümmend maali, korrastada oma kirjatööd ja korraldada iseenda matused, mis ka ühed õiged matused on! Kell läheb käima ja võidujooks surmaga on alanud.

Veidral kombel ristuvad linnaelanike ja Pauli tegemised mitmeski punktis, luues kõikjal segadust, kaost ja totraid olukordi, mis tegijatele palju meelehärmi valmistavad, aga kõrvaltvaatajatele nalja pakuvad. Asi ei lähe sugugi lihtsamaks, kui kogu sellesse arutusse tormamisse sekkuvad tegelased Pauli maalidelt. Võib vaid öelda, et kõik lõppeb enam-vähem hästi ja Viljandi – arvatavasti maailma kõige kaunim linn – jääb lõpuks siiski oma kohale ja seisab seal tänini.

On aastad läind, kuid Viljandi
Järv ikka kohiseb.
Hall paadimees veel ikkagi
Neid silmi igatseb.

Vaata kuidas Ott Sepa kehastatud Paul Kondas oma maale tutvustab siit.

Kondase ja tema teoste naivistlik vaim imbub läbi näitlejatöö, kostüümide ja grimmi, luues unikaalse atmosfääri. Lavastuse taustal põimuvad tõsielulised faktid ja fantaasia, pakkudes publikule nii naeru kui mõtlemisainet.

Arlet Palmiste, Õhtuleht

Ugala teatri suvelavastus „Kondas ja maasikasööjad“ teeb meele rõõmsaks ka neil, kes Paul Kondasest midagi kuulnud pole.

Liis Seljamaa, Eesti Päevaleht

Lavastuse tutvustus

ME PEALE ÜLALT JÄLLE PAISTSID TÄHED
Roos Lisette Parmas

Dante Alighieri poeemi “Jumalik komöödia” ainetel

Sünnipäev – õnnitlused, lähedaste hõiked, šampusepauk, koogi 

lahtilõikamine ja selle keskel on üks noormees, kelle jaoks tundub kõik 

mõttetu. Mida rohkem ta selle peale mõtleb, seda lootusetum olukord 

näib. Ta asub otsima, kuidas leida endas taas rahu. Kuidas tunda elamise 

ilu?

Lavastuse aluseks on motiivid itaalia kirjaniku Dante Alighieri poeemist 

„Jumalik komöödia”, mida peetakse keskaegse Euroopa suurimaks 

kirjanduslikuks saavutuseks. Teos räägib Dante rännakutest Põrgus, 

Purgatooriumis ja Paradiisis, mille käigus õpib ta sügavamalt tundma 

inimeseks olemise ilu ja traagikat. 2022. aastast on kolmeosaline teos 

tervikuna eesti keelde tõlgitud.

Sellist lavastust saab Ugalas teha ainult suvel. Lavastus toimub Ugala teatri suures ja väikeses saalis. Iga saal on omaette maailm, mis on terviku teenistuses.

„Sealt hakkas meister nähtamatut rada

minuga naasma valguse maailma;

ning puhkamata üha ülespoole

ta sammus, mina ikka tema kannul,

ja viimaks läbi ümariku ava

mu pilgule end näitas taeva ilu:

me peale ülalt jälle paistsid tähed.”

Dante „Jumalik komöödia: Põrgu”, kolmekümne neljas laul

Etenduses suitsetatakse.

Me peale ülalt jälle paistsid tähed” on midagi tähelepanuväärset meie kirjus teatrisuves, otsigu vaataja taga kas vormilist mastaapsust või sisulist katarsist. “Tähtede” suurim tugevus on terviklikkus. Kõik, mis alguses küsimusi tekitab, saab ühel hetkel vastuse. Kõik, mis pärast aplausi kripeldama jääb, teeb seda möödunud kahe tunni emotsionaalse kaalu, mitte lahtiste otste pärast.

Emilia Kõiv, Edasi