Lavastuse tutvustus

KAVALEHT

Ugala teatri suvelavastus
Paul Kondase lahkumise iseäralised ja kummalised asjaolud.

Aastal 1980, kui Tallinnas on tulemas purjeregatt ja maailmas sünnib üleüldse suuri asju, leiavad Viljandi elanikud, et nende väike armas kodulinn on teenimatult unustusse jäänud. Pole suuri sündmusi, kuulsaid inimesi ega miskit, millega enesele tähelepanu tõmmata. On vaid pätid, kes Köleri kujul pintsli ära murravad ja muidugi varesed, kes hommikust õhtuni kraaksudes linnaelanike kaabude ja kübarate pihta märki lasevad.

Keset Viljandit, Tartu tänaval elab aga kunstnik Paul Kondas, eesti kõige erilisem naivist, näitekirjanik, luuletaja, oma isikliku teatriteooria rajaja, viiuldaja ja endine kooliõpetaja. Saanud 1980. aastal täpselt kaheksakümne aastaseks, mõistab ta, et temale antud aeg hakkab otsa saama. Silmanägemine on kehvaks läinud, süda jukerdab ja vererõhk jupsib, aga ometigi on veel nii palju tegemata. Paul haarab härjal sarvist, et oma elutöö väärikalt lõpule viia.

Ühel kenal õhtul tuleb linnarahvale Viljandi kohvikus mõte, kuidas oma linn ja selles elavad inimesed üleriikliku ja miks mitte ka kogu ülejäänud maailma tähelepanu alla saada. Algab pöörane võidujooks ajaga, et suured plaanid teostatud saaks.

Kunstnik Paul seab endale samal ajal määratu ülesande: maalida veel vähemalt viiskümmend maali, korrastada oma kirjatööd ja korraldada iseenda matused, mis ka ühed õiged matused on! Kell läheb käima ja võidujooks surmaga on alanud.

Veidral kombel ristuvad linnaelanike ja Pauli tegemised mitmeski punktis, luues kõikjal segadust, kaost ja totraid olukordi, mis tegijatele palju meelehärmi valmistavad, aga kõrvaltvaatajatele nalja pakuvad. Asi ei lähe sugugi lihtsamaks, kui kogu sellesse arutusse tormamisse sekkuvad tegelased Pauli maalidelt. Võib vaid öelda, et kõik lõppeb enam-vähem hästi ja Viljandi – arvatavasti maailma kõige kaunim linn – jääb lõpuks siiski oma kohale ja seisab seal tänini.

On aastad läind, kuid Viljandi
Järv ikka kohiseb.
Hall paadimees veel ikkagi
Neid silmi igatseb.

Vaata kuidas Ott Sepa kehastatud Paul Kondas oma maale tutvustab siit.

Kondase ja tema teoste naivistlik vaim imbub läbi näitlejatöö, kostüümide ja grimmi, luues unikaalse atmosfääri. Lavastuse taustal põimuvad tõsielulised faktid ja fantaasia, pakkudes publikule nii naeru kui mõtlemisainet.

Arlet Palmiste, Õhtuleht

Ugala teatri suvelavastus „Kondas ja maasikasööjad“ teeb meele rõõmsaks ka neil, kes Paul Kondasest midagi kuulnud pole.

Liis Seljamaa, Eesti Päevaleht

Lavastuse tutvustus

Rännaklavastus

On aasta 1982. Viljandi linn valmistub peagi saabuvaks 700. sünnipäevaks. Ehitatakse uut haiglat ja Männimäed, asfalteeritakse tänavaid, hoogtööneljapäevakute korras riisutakse haljasalasid ning räämas majaseintele kantakse juubeli puhul linnale eraldatud 13 tonni Jugoslaavia ilmastikukindlat värvi. Pioneeride pargis pakub silmailu Eesti esimene värviefektidega purskkaev. Üle vabariigi tullakse bussidega külastama äsjavalminud „Ugala“ teatrimaja.

On aasta 1982. Jaan oma peagi saabuvaks 59. sünnipäevaks eriti ei valmistu. Ta käib Männimäe teel noortööliste maja ehitamas, aga ise elab koos naise ja pojaga pisikeses ahiküttega korteris Liiva tänaval. Salamisi unistab Jaangi kõigi mugavustega korterist Männimäel, kuid „asjaajamine“ ei ole kunagi Jaani tugevaim külg olnud. Ühel päeval aga teeb Jaan midagi, mida ta kunagi varem ei ole teinud.

Rännaklavastus „Viljandi lood: Jaan“ viib meid Jaani jälgedes Viljandisse, mida enam päris sellisel kujul olemas ei ole. Justkui ajarändurid tulevikust saame vaatajatena osa ühe mehe elust, keda samuti enam olemas ei ole. Sest nagu ütleb Jaan ise: „Ma mõtlen nii, et igal inimesel on õigus oma saatusele, eluloole, mõtteilmale ja selle jagamisele kaasinimestega.“

Etendus toimub vabaõhus, millega soovitame riietumisel arvestada ning rännaku käigus läbitakse erinevaid maastikke, mistõttu soovitame valida mugavad ja pigem sportlikud jalanõud. Etendus algab Liiva tänav 3 hoovist ja lõpeb Ugala teatris ning kestab ca kaks tundi.

Ugala rännaklavastus “Jaan: Viljandi lood” on täistabamus – kunsti, müstifikatsiooni ja ajatolmu alla mattunud mineviku ning ajas aina muutuvate hetkede perfektne ja liigutav kombinatsioon.

Margus Haav, Sakala

“Viljandi lood: Jaan” on musternäide sellest, kuidas alati pole vaja uhkeid kostüüme, suurt truppi ja pöörlevat lava selleks, et luua midagi unustamatut ja kunstiliselt kaunist. Päeva lõpus loeb ikka see, mis tegijate hingest tuleb, ning tundub, et see lugu on tõesti otse südamest.

Karmen Rebane, ERRi kultuuriportaal

Lavastuse tutvustus

Muusikaline lastelavastus

Ühel päeval lennutab keeristorm väikese Dorothy võlumaale, kus võitlevad head ja kurjad nõiad ning elutsevad imepärased olendid. Et tagasi koju pääseda, peab Dorothy võtma ette retke selle maa valitseja, suure ja kõikvõimsa võlur Ozi juurde. Teekonnal läbi võlumaa kohtub ta Hernehirmutise, Plekkmehe ja argliku Lõviga. Kõik need isevärki tegelased loodavad, et kuulus Oz suudab nende unistused ja salasoovid täita. Kuid kas võlur Oz on ikka nii suur ja kõikvõimas, kui räägitakse, või on temalgi oma hirmud ja saladused? Mis saab siis, kui unistuste täitmiseks tuleb rinda pista hoopis kurja nõiaga – kas sõpruse jõud saab jagu kurjuse väest?

Teinekord on teekond õnne juurde veel väärtuslikum kui õnn ise. Ja vahel avastad, et see, mida kaugelt otsisid, on sul kogu aeg käeulatuses olnud.

L. Frank Baumi igihaljas muinasjutt „Võlur Oz” on lummanud nii suuri kui väikeseid lugejaid juba rohkem kui sada aastat.

Ugala lavastuses kõlavatele lauludele on viisid kirjutanud Peeter Konovalov ja sõnad Priit Põldma ning Ringo Ramul.

Lavastus sobib lastele alates 5. eluaastast.

Lavastuse tutvustus

Kes on kunstnikud?
Kõik nad on inimesed.
Millised on inimesed?
Inimlikud.

Ravenhilli harutab talle omasel psühholoogiliselt sügaval, vaimukal ning jõulisel moel lahti sõpruse ja kunsti kooseksisteerimise võimaluse. Kui vastupidavaks osutub sõprus, kui mängu tuleb inimlik kadedus ja konkurents? Näitekirjanik laseb tegelastel meenutada pöördelisi sündmusi ajast, kui nad külastasid oma kunstnikust sõpra, kellega koos kunagi loometeed alustati. Tema ja nende vahel on aga erinevus – Tema loometee on osutunud märkimisväärselt edukaks, aga Nende oma mitte – Temal on bassein ja Nendel ei ole.

Mark Ravehill on Briti näitekirjanik, kes on kirjutanud kakskümmend näidendit, dramatiseerinud ilukirjandust, tõlkinud tekste nii teatrile kui ka ooperile. Teda loetakse üheks suurimaks nimeks in yer face theatre tüüpi näitekirjanduses.

Kui öeldakse Ravenhill, mõeldakse šokeeriv, samas ei tasu arvata, et Ravenhilli näidendid on kirjutatud vaid šokeerimise pärast. Pealegi pole see sugugi šokeerivam kui kõigile sobival eetriajal televisioonis näidatav. Kuid Ravenhilli tugevuseks on miski, mis teles on harv – psühholoogiline sügavus, võime tungida inimhinge kõige salajasematesse soppidesse, võimas fantaasia ning suurepärane keeletaju.

Epilepsiahaigetele pole etendus soovitav (kasutatakse stroboefekti).

Lavastuse tutvustus

„Printsess Luluu ja härra Kere“ on südamlik lugu ühest ebatavalisest sõprusest, kust ei puudu rõõmud ja mured, üksindus ja teineteise leidmine, saladused ja hullumeelsed seiklused, millesse saatuse ootamatud keerdkäigud kõiki tegelasi asetavad. Kuningriigi tavapäraselt rahulikult kulgev elu pöördub peapeale.

Värvikad tegelased kuningast luukereni ja printsessist koeranähvitsani pakuvad ootamatuid probleeme lahendades rõõmu kogu perele.

Lavastus põhineb Piret Raua samanimelisel lasteraamatul.

Kuna loo üks peategelasi on muhe luukere, ei soovita me lavastust päris pisitillukestele ja kole kartlikele lapsukestele.