Lavastuse tutvustus
Miks on elamine mõnikord nii loomulik ja kerge, aga teinekord pea väljakannatamatu? Mis ajab noori elu absurdsuses ja ilus nutma või naerma? Milliseid heitlusi nad peavad elu mõtestamisel ja eluga toimetulekul? Trupi ühisloominguna sündiv lavastus „Ja on kukutud“ vaatleb elu magusvalusat argipäeva ja sügavamaid allhoovusi.
Ajal, kus kõik on justkui võimalik, on järjest suurem surve elada elu „õigesti“. Õhutatakse küll proovima, katsetama, vastuvoolu ujuma ja läbikukkuma, aga tundub, et eksimisruumi on aina vähem. Jah, kõik on võimalik, aga argipäev näib ikkagi koosnevat vaid lõpututest to-do listidest, enesearendamisest, sammude lugemisest ja toitumiskavadest. Kas selline maailm on kõigi jaoks üldse loomulik või vähemalt talutav?
Kumb valik on siis mõistlikum – sukelduda silmad kinni materiaalse maailma asjatamisse ja mitte liiga palju mõelda või hüljata kõik see argine ja lennata enesekindlalt nagu Ikaros oma unistuste ja igatsuste suunas? Või kui mõistlik on üldse mõistlik olla?
Võib-olla ei olegi kõrvetava päikese poole ihalev Ikaros mingi müütiline tegelane, vaid keegi, keda kohtasid eelmise pühapäeva varastel hommikutundidel tantsupõrandal.
On armastatud, on vihatud, on söödud, on joodud, on igatsetud, on unistatud, on mindud, on tuldud, on töötatud, on pidutsetud, on lauldud, on tantsitud, on ronitud, on lennatud…
ja on kukutud.
Sobib vaatamiseks alates gümnaasiumiastmest.
Lavastuses kasutatakse storobovalgust ja lavasuitsu.
