Lavastuse tutvustus

Koju

Kadri Lepp

Sattunud emotsionaalsesse ummikusse, naaseb noor naine oma vanemate juurde. Ema ja isa küll ootavad edukat tütart koju, kuid tema toa on nad vahepeal ühele tudengile üürile andnud. Olude sunnil elavad sama katuse all ka naise töötu vend ning vanaema, kes on juba aastaid vaikinud. Kuidas öelda oma lähedastele, mida sa tegelikult mõtled ja jätta ütlemata, mida öelda pole tarvis?

„Koju“ võitis 2021. aasta näidendivõistlusel teise preemia ja on esimene Kadri Lepa näidend, mis lavale jõuab.

Esietendus 17. novembril 2023 Ugala väikeses saalis

Lavastuse tutvustus

solastalgiline armastuslugu

Kliimateadlane Daniel näeb meie planeedi tulevikku tumedates värvides. Teadmised ei tee tema elu kergemaks, otse vastupidi, nendega kaasneb ärevus nii tööl kui lähisuhetes. Siis aga pakutakse Danielile keskkonnaministeeriumis nõuniku kohta. Korraga on tal võimalus midagi päriselt muuta! Oma uuel töökohal tutvub Daniel Fionaga, kes paneb ta pea korralikult ringi käima. See kõik võiks olla uus algus, aga… kas Daniel on selleks ikka valmis? Mees, kes oli veendunud, et tema siia maailma uusi inimesi ei too, seisab nüüd oma perekonna loomise lävel. Mis on sel hetkel vastutustundlik valik?

Austraalia näitleja ja stsenaristi Ian Meadowsi näidend on mitmekihiline lugu teadmisest ja teadmatusest, inimsuhete haprusest ning keerukatest valikutest, millega meist igaüks peab tänapäeva maailmas silmitsi seisma. Meadowsi tundlik ja humoorikas lähenemine pakub äratundmist ja kinnitab, et me ei ole neis olukordades üksi.

*Solastalgia on Austraalia keskkonnafilosoofi Glenn Albrechti 2005. aastal loodud uudissõna eksistentsiaalse ängi ja identiteedikriisi kohta, mis tekib keskkonnamuutuste isiklikust läbielamisest.

E-KAVALEHT

Lavastuses kasutatakse kohati lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu) ja suitsetatakse.

“Olenemata keerulisest teemast ei mõju «Kahe laine vahel» raskepäraselt ega manitse vaatajat otsesõnu oma elu teistmoodi elama. Lavastus toob leebelt ja kohati humoorikaltki publiku teadvusesse ühe võimaliku vaatenurga ühiskonnas palju kõneainet pakkuvale probleemile. «Kahe laine vahel» pakub väärt vaatamist nii neile, keda kõnetab teema, kui ka lihtsalt õnnestunud psühholoogilise teatri nautijatele.”

Hanna Marrandi, Postimees

“Ajal, mil katastroofid ja massikuriteod on muutunud möödapääsmatuks osaks uudisvoost (halvemal juhul isiklikult kogetud argieluks), on vabatahtlikult inimelu traagikale tähelepanu andmine mõistetavalt raske. Küll aga võib selle kogemine kontrollitud keskkonnas – pimedas teatrisaalis – mõjuda üllatavalt vabastavalt. Seda enam, et “Kahe laine vahel” pole kindlasti masendav või allaheitlik tükk.”

Emilia Kõiv, EDASI

“Niisiis tõstatab lavastus vaatajale olulise küsimuse «Kuidas mina sellesse suhtun?». Ei tekitata niivõrd süütunnet stiilis «Vaata, kuidas sinu käitumine teda tundma paneb», vaid pakutakse pigem võimalust leida tegelastega ühisjooni ning sellest tõukuvalt leida iseenda seisukoht. See on vist tõepoolest üks nendest valdkondadest, mille puhul jagatud mure on sõna otseses mõttes pool muret.”

Kaisa-Kadi Pilt, Sakala

Lavastuse tutvustus

Ameerika kirjaniku Tennessee Williamsi ühe kuulsaima näidendi „Tramm nimega Iha“ keskmes on kunagine iludus Blanche, kes sõidab külla oma võõraks jäänud õele ja õemehele. Põrkuvad kokku kaks erinevat maailma. Blanche’i illusioonis elatud elu ei sobitu õe ja õemehe julma reaalsusega ja sealt saab alguse kaose ja muutumiste teekond, mis ei jäta ühtegi tegelast puudutamata.

Ma elan ajal, mil pea kõik mu ihad on mulle kerge vaevaga kättesaadavad, aga ometi olen ma õnnetu. Umbes nii võis tunda Tennessee Williams, kui tema hinge suurim iha – saavutada näitekirjanikuna kuulsus ja tuntus – oli täitunud näidendi “Klaasist loomaaed” ülemaailmse eduga. Järgnevalt kirjutas ta näidendi “Tramm nimega Iha”, milles 20. sajandi üks olulisimaid naistegelasi Blanche DuBois on mainitud trammiga jõudnud lõpp-peatusesse, jätkuvalt lootes, et siin ilmas leidub veel keegi võõras, kes võiks teda armastada. Ent Blanche ei taha tõde vaid illusiooni. Tema arvates on näilisus see, mis inimesi lummab – ega tõde ei tee ju kedagi õnnelikuks?
Inimlik tragöödia seisneb aga illusioonide purunemises – niipea kui kaks võõrast teineteist tundma õpitavad, niipea kui inimese ihad ja südamesoovid täituvad, kaovad ka illusioonid. Asemele jääb vaid tühjus – see õnnetu tõde.
Kas ei jäägi siis midagi muud üle, kui jääda lootma, nagu Blanche, võõraste lahkusele – samal ajal jäädes võõrasteks? Aga kui need vaesed võõrad on sama kadunud? Ja soovivad vaid ära kasutada teisi, justkui mingeid iha vahendeid?

Ja mis need ihad siis lõppude lõpuks on?
Olla armastatud? Näiliselt? Tõeliselt?
Lavastaja Karl Koppelmaa

Esietendus 16. septembril 2023 Ugala suures saalis

Etenduses suitsetatakse.

Lavastuse tutvustus

tragikomöödia: usutav lugu uskumatutest elusaatustest

Jānis Pīnupsit ei olnud viiskümmend aastat inimesena olemas ja siis üleöö sai temast kõige kuulsam inimene terves riigis. Tema ebatavalisest elust kirjutas absurdihuumoriga rikastatud näidendi Läti noorema põlvkonna draamakirjanik Jānis Balodis.

See on lugu baltikumi viimasest metsavennast. 1944. aastal kistakse Jānis Nõukogude vägede poolt sõtta. Maha jäävad kodu, õde ja vend. Tahtmata sõjahullust kaasa teha, põgeneb Jānis armeest ja temast saab metsavend. Peidust välja tuleb ta viiskümmend üks aastat hiljem. Kes oli too iseäralik mees ja milliste valikutega pidi ta silmitsi seisma? Mida Jānis siis ikkagi pool sajandit tegi ja kuidas selline lugu üldse võimalik on?

“Metsavenda” on edukalt lavastatud nii Lätis kui Leedus, Eestis jõuab näidend Ugala teatri laval publiku ette esimest korda.”

Keeruline öelda, milline on klassikaline metsavennalugu. Ugala hooaja viimane uuslavastus «Metsavend» seda igal juhul pole. Küll aga on «Metsavend» aega ja ruumi painutav kompleksivaba ja humoorikas ajalookäsitlus, mis ühtlasi küsib, kui vabad me ikkagi oma valikutes oleme ning mida need toovad kaasa meile ja meie lähedastele.
Margus Haav, Sakala

 

Tegelikult kedagi osatäitjaist esile tõstmata jätta oleks ebaõiglane. Kõik on kokku meisterlik ja – kui tohib – ansamblimäng täiuslik. Perfektne. Peale põhirollide on kõigil ka veel hulk episoodilisi. Detaile ja «sutsakaid» on nii palju, et lavastust peaks vähemalt kaks korda vaatama, sest kõik ei jää meelde.

Andrus Karnau, Postimees

Lavastuse tutvustus

ME PEALE ÜLALT JÄLLE PAISTSID TÄHED
Roos Lisette Parmas

Dante Alighieri poeemi “Jumalik komöödia” ainetel

Sünnipäev – õnnitlused, lähedaste hõiked, šampusepauk, koogi 

lahtilõikamine ja selle keskel on üks noormees, kelle jaoks tundub kõik 

mõttetu. Mida rohkem ta selle peale mõtleb, seda lootusetum olukord 

näib. Ta asub otsima, kuidas leida endas taas rahu. Kuidas tunda elamise 

ilu?

Lavastuse aluseks on motiivid itaalia kirjaniku Dante Alighieri poeemist 

„Jumalik komöödia”, mida peetakse keskaegse Euroopa suurimaks 

kirjanduslikuks saavutuseks. Teos räägib Dante rännakutest Põrgus, 

Purgatooriumis ja Paradiisis, mille käigus õpib ta sügavamalt tundma 

inimeseks olemise ilu ja traagikat. 2022. aastast on kolmeosaline teos 

tervikuna eesti keelde tõlgitud.

Sellist lavastust saab Ugalas teha ainult suvel. Lavastus toimub Ugala teatri suures ja väikeses saalis. Iga saal on omaette maailm, mis on terviku teenistuses.

„Sealt hakkas meister nähtamatut rada

minuga naasma valguse maailma;

ning puhkamata üha ülespoole

ta sammus, mina ikka tema kannul,

ja viimaks läbi ümariku ava

mu pilgule end näitas taeva ilu:

me peale ülalt jälle paistsid tähed.”

Dante „Jumalik komöödia: Põrgu”, kolmekümne neljas laul

Etenduses suitsetatakse.

Me peale ülalt jälle paistsid tähed” on midagi tähelepanuväärset meie kirjus teatrisuves, otsigu vaataja taga kas vormilist mastaapsust või sisulist katarsist. “Tähtede” suurim tugevus on terviklikkus. Kõik, mis alguses küsimusi tekitab, saab ühel hetkel vastuse. Kõik, mis pärast aplausi kripeldama jääb, teeb seda möödunud kahe tunni emotsionaalse kaalu, mitte lahtiste otste pärast.

Emilia Kõiv, Edasi