Lavastuse tutvustus
Ove on 59-aastane. Ta sõidab Saabiga. Tal on vankumatud põhimõtted, kindel rutiin ja lühike närv. Igal hommikul tõuseb ta kell kolmveerand kuus ja teeb kontrollkäigu ümber kvartali. Inimesed kutsuvad teda „kibestunud naabritõpraks“. Aga kas Ove on siis sellepärast kohe kibestunud, kui ta ei kõnni kogu aeg ringi, lai naeratus näkku kleebitud?
Ove kareda pealispinna all on tegelikult peidus pikk lugu ja palju kurbust. Nii et kui ühel novembrihommikul kolib naabermajja jutukas noor perekond, kes kogemata Ove postkasti lõhub, algab koomiline ja südantsoojendav lugu, milles võib kohata tüütut kassi, ootamatut sõprust ja haagisega tagurdamise iidset kunsti.
Fredrik Backman on hetkel üks populaarsemaid Rootsi kirjanikke, kelle teoseid on tõlgitud kümnetesse keeltesse. Eesti keeles on ilmunud üheksa tema romaani. 2012. aastal ilmunud „Mees nimega Ove” oli tema läbimurderomaan, mille põhjal valmis Rootsis ka samanimeline film. Neli aastat tagasi jõudis kinolinale ameeriklaste versioon pealkirjaga „Mees nimega Otto”.
„Fredrik Backman on kahtlemata üks minu lemmikkirjanikke ja Ove on ilmselt üks kummalisemaid „kangelasi”, keda ma raamatulehekülgedel kohanud olen. Kas ma tahaksin, et Ove oleks minu naabrimees? Ilmselt mitte, aga samas ei teaks ma ka, kui väga mul sel juhul vedanud oleks.”
Lavastaja, Liis Aedmaa
“See lavastus on kindel soovitus kõigile teatrisõpradele, eriti aga neile, keda paeluvad lihtsad inimlikud lood ning kes tahavad olla kindlad suurepärases teatrielamuses. Ja ka neile, keda kassid ei jäta ükskõikseks. Viimase paari aasta jooksul on mul teatris käies taskurätti vaja olnud kahel korral. Mõlemad on Ugala lavastused – Andres Noormetsa lavastatud „Sünnipäevaküünlad“ ja äsja esietendunud Liis Aedmaa lavastatud „Mees nimega Ove“. Need on elulised, soojad, humoorikad ja hinge paitavad armastuslood. Priima töö mõlemalt lavastajalt ja meeskonnalt!”
Katrin Helend-Aaviku, Õhtuleht
“See on helge ja hea huumoriga lavastus, mis räägib elust endast, leinast ja armastusest, aga ei jää neisse kinni. See on lugu, mille järel tahaks veelgi rohkem elada ja tunda ning seda etendust vähemalt ühe korra veel nautida.”
Triinu Tints, Sakala
