Lavastuse tutvustus

draama kahes vaatuses

KAVALEHT

Üks tavaline perekond. Isa-ema ja täiskasvanud poeg ning tütar. Pereisa Leo on tuntud arhitekt, kes hiilgeaegadel on pälvinud auhindu oma projekteeritud elamukomplekside eest. Nüüd kavandab ta peamiselt parklaid. Konflikt puhkeb, kui ühe Leo karjääris olulisima, kuid tänaseks amortiseerunud hoone elanikud nõuavad selle lammutamist. Samal ajal on “amortiseerumas” ka tema lähisuhted ja lähenemas lammutamisele kakskümmend viis aastat püsinud abielu.

Kuidas olla õnnelik, omada Kodu ja elada täisväärtuslikku (pere)elu? Tegelaste loomus ja kiiresti muutuv maailm püstitavad neile sel teel keerulisi takistusi. Millistest ideaalidest tasub kinni hoida ja kuidas tulla toime kaotustega?

David Greig (1969) on kuulus Šoti näitekirjanik ja lavastaja, kelle teoseid on lavale toodud üle maailma.

“Ma alustan eeldusest, et maailm on tume ja keeruline paik ning ma annan kaalu neile asjadele, mis meid lahutavad. Öeldakse, et mu näidendid käsitlevad inimesi, kes ei suuda suhelda, aga minu jaoks on need pigem lood sellest, kuidas inimesed suudavad suhelda hoolimata võimatutest erinevustest ja takistustest.”
David Greig

Kõige keskel seisab arhitekt ise. Riho Kütsari peamine trump on võime mängida korraga kahel tasandil. Saalis istudes on selgelt tunda autoriteeti, mis mõjutab peategelase lapsi ja naist, ent ometi mõistab publik kohe, et see on vaid mineviku vari ning mees ise püüab viimaste jõuriismete abil kadunud maailma säilitada. Kui see võimatuks osutub, mureneb ka kramplikult kantud mask. Etenduse teise poole stseenid Kütsari ja Palmiste vahel on ses mõttes psühholoogilise draama musternäited – kuivõrd erinevaid signaale võib korraga saata tegelaskujude vahel ning publikusse.

Emilia Kõiv, edasi.org

Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.

Lavastuse tutvustus

Publikupreemia “Kuldõun” 2025:

lugu sõpruse ja armastuse jõust kaotusvalu vastu

KAVALEHT

Heal järjel pedant ja tema asotsiaalsete kalduvustega sõber kohtavad suvitades ühe noore naisega. Mehed on olnud lapsepõlvest saadik sõbrad ja elanud kõige muu kõrval üle ka piksetabamuse. Ühel on kõik olemas. Ta on oma otsustes ratsionaalne ega taha liigselt riskida. Teine on loomult unistav, armastab imetabaseid lugusid ega soovi oma eluga kuhugi jõuda. Ometi on nad sõbrad. Aga selle suve tutvus paneb mehi asju teise pilguga nägema.

Kedagi täielikult ja tõeliselt armastades võib nii endale kui teistele sügavalt haiget teha. Kas sõprus on armastusest tugevam või lööb võistlus naise tähelepanu pärast sellesse mõrad? Võibolla on targem mitte riskida ja valida armastuse asemel üksildus? Nii ei saa keegi haiget. Need kaks sõpra ei ole enam oma esimeses nooruses ja see naine on targem, kui esmapilgul tundub. Ometi võib ka välk lüüa kaks korda samasse kohta. On see siis ime või täiesti loogiline asjade käik?

Abi Morgan (1968) on tunnustatud briti näitekirjanik ja stsenarist. Tema tuntuimad filmistsenaariumid on „Brick Lane“ (2007), „Shame“ (2011), „Iron Lady“ (2011) ja „Suffragette“ (2015). Kuulsaimad seriaalid on „The Hour“ (2011–2012), „River“ (2015), ETVs näidatud „The Split“ (2018–2022) ja Netflixi lühisari „Eric“ (2024). Ugala publikule on Abi Morgan eelkõige tuntud kui suurt publikumenu nautinud lavastuse „Lovesong“ (2011, Ugalas 2014) autor.

“Oktoobris Ugala väikses saalis esietendunud “Pikse jäljed” on välimuselt ja vormilt täpselt nii pisike, et annab vaatajale ruumi hoomata selle sisemist suurust. Lavakujundust on minimaalselt, näitlejaid on vaid kolm, muusika ja valgus tulevad mängu ainult siis, kui neid päriselt vaja on. Lugu ise – mis ei ülesehituselt ega kaalult pole lihtne – saab selle kohal särada. Või sähvida pikselöögina.”

Emilia Kõiv, Edasi