Lavastuse tutvustus

“Lovesong” on ühe kooselu lugu, mida me näeme justkui läbi nelja erineva silmapaari. Meie ees on William ja Margaret noore abielupaarina oma pika kooselu alguses lootusrikkalt tulevikku vaatamas ja samas pool sajandit hiljem oma ühistele aastatele tagasi vaatamas. 1964 ja 2014. Olevik ja minevik põimuvad omavahel, aeg liigub algusest lõppu ja lõpust algusesse.

See on lugu koosolemisest ja üksindusest, unistustest ja mäletamisest. Aga eelkõige on see lugu armastusest.

“Ja tõesti, tõesti, tuleb aeg,
et mõtelda, kas julgeda, kas julgeda,
aeg paotet uks taas vargsi sulgeda
/—/
Ainsa hetke sees on aega vastukäivaiks otsusteks,
millest järgnev hetk ei taha enam teada.”

T. S. Eliot “J. Alfred Prufrocki armulaul” Paul-Eerik Rummo tõlkes.

Abi Morgan (1968) on hinnatud briti draamakirjanik ja filmistsenarist. Tema tuntuimad filmistsenaariumid on “Brick Lane” (2007), “Shame” (2011) ja “Iron Lady” (2011). Tuntuimad näidendid “Tiny Dynamite” (2001) ja “Lovesong” (2011). Abi Morgan on võitnud kahel korral maineka Emmy auhinna.

Lavakujundusest tingituna on ratastooliga teatrikülastaja ligipääs raskendatud ning vajab publikuteenindaja abi. Lisainfo Ugala teatri kassast (tel 433 0777, kassa@ugala.ee).

Lavastuse tutvustus

Kes on kunstnikud?
Kõik nad on inimesed.
Millised on inimesed?
Inimlikud.

Ravenhilli harutab talle omasel psühholoogiliselt sügaval, vaimukal ning jõulisel moel lahti sõpruse ja kunsti kooseksisteerimise võimaluse. Kui vastupidavaks osutub sõprus, kui mängu tuleb inimlik kadedus ja konkurents? Näitekirjanik laseb tegelastel meenutada pöördelisi sündmusi ajast, kui nad külastasid oma kunstnikust sõpra, kellega koos kunagi loometeed alustati. Tema ja nende vahel on aga erinevus – Tema loometee on osutunud märkimisväärselt edukaks, aga Nende oma mitte – Temal on bassein ja Nendel ei ole.

Mark Ravehill on Briti näitekirjanik, kes on kirjutanud kakskümmend näidendit, dramatiseerinud ilukirjandust, tõlkinud tekste nii teatrile kui ka ooperile. Teda loetakse üheks suurimaks nimeks in yer face theatre tüüpi näitekirjanduses.

Kui öeldakse Ravenhill, mõeldakse šokeeriv, samas ei tasu arvata, et Ravenhilli näidendid on kirjutatud vaid šokeerimise pärast. Pealegi pole see sugugi šokeerivam kui kõigile sobival eetriajal televisioonis näidatav. Kuid Ravenhilli tugevuseks on miski, mis teles on harv – psühholoogiline sügavus, võime tungida inimhinge kõige salajasematesse soppidesse, võimas fantaasia ning suurepärane keeletaju.

Epilepsiahaigetele pole etendus soovitav (kasutatakse stroboefekti).

Lavastuse tutvustus

Tammsaare oskuseks on meie ees laiali laotada inimloomuse püsivaid probleeme. Lavastuses „Vanad ja noored“ avaneb igavene kokkupõrge kahe põlvkonna vahel. Noored on ikka hakkamist täis ja tahavad seda, mis on nende ümber, parandada. Vanad on tasakaalukamad ega kipu nii kergekäeliselt muutma kõike, mis alati on töötanud. Kuigi vanad ja noored peavad õppima koos elama, ei kipu teineteise mõistmine nii kergesti tulema. Tahtmist ja jõudu, unistusi ja uhkust, elujanu ja armastust jätkub mõlemale poolele, aga oskust ühist keelt leida napib.

Dramatiseeringus on kasutatud Tammsaare loomingut laiemalt. Lisaks „Vanadele ja noortele“ on motiive laenatud jutustustest “Vanaisa surm”, “Mäetaguse vanad” ning muust Tammsaare maaeluainelisest loomingust. Vanade ja noorte suhete mitmepalgelisust on aidanud avada veel Tammsaare isiklikud kirjad tema tütrele.

Vargamäe voorede vahel, Tammsaare sünnipaigas, Albus, eesti igipõlises talumiljöös, kohtuvad sel suvel Ugala teatri noorema ja vanema põlve näitlejad. Tammsaare vanade ja noorte vahelisi mõõduvõtmisi lahkav lugu ei kutsu kedagi pooli tõmbama ega valima, vaid näitab, kuidas need polaarsused tekivad. Sest millegipärast saabub suurim tarkus ikka tagantjärgi ja lepitust võib leida üle põlve.