Lavastuse tutvustus
Põnevusdraama
Eno Raua romaan „Etturid” ilmus esmakordselt 1968. aastal ja oli oma aja kohta äärmiselt julge teos – teemaks Saksa ja Soome mundris sõdinud meeste metsavendadeks hakkamine ning nende elutraagika aastatel 1944–1950. Neil aegadel on Eestis erinevatel hinnangutel arvatud olevat 15 000–30 000 metsavenda.
„Etturid” on lugu kolme noore mehe – Agu, Heiki ja Valduri – võitlusest iseendaks jäämise nimel, samal ajal kui ümbritsev tegelikkus seda üha vähem võimaldab. Ideaalide kuhtumise ja purunemise lugu, mis sunnib paratamatult küsima: kuidas käituksime ise, kui satuksime samasugustesse oludesse?
NB! Lavastuses kasutatakse lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu), tugevaid heliefekte ja suitsetatakse.
Lavakujundusest tingituna on ratastooliga teatrikülastaja ligipääs raskendatud ning vajab publikuteenindaja abi. Lisainfo Ugala teatri kassast (tel 433 0777, kassa@ugala.ee).
Tutvu lavastuse “Etturid” kavalehega.
Pean tõsiselt lugu Ugala näitlejate ansamblikultuurist, oskusest teenida lavastustervikut liigse edevuseta. Mõistagi motiveerib hea lavastaja häid näitlejaid, aga õiges mõttes egoprii näitetrupp pole üldsegi tavaline nähtus. «Etturite» osalisi iseloomustab stiilitaju, puhas mängujoonis.
Pille-Riin Purje, Postimees
“Selliseid lugusid peab rääkima, lihtsalt peab. “Etturid” on tükk, mille soovitan ajalooõpetajatel lastele õppeprogrammi osaks teha.”
Marek Tiits, Sakala
“”Etturid” ei rüüta metsavendlust rahvusromantilisse loori ega püüa teemat taasiseseisvumisajale omaselt mütologiseerida. Metsavendi ei idealiseerita, selle asemel esitatakse mitmeid valusaid küsimusi.”
Valle-Sten Maiste, kultuur.err.ee
“Minu jaoks ongi lavastaja Taago Tubina tegu ja sellest tekkinud mõtete filosoofiline kude tõestuseks, et omamoodi elus elu kestab ka sõdade ja ärevate aegade ja üleilmsete katastroofide ajal. Meie asi on seda teada ja tagantjärele oma mõttemustritesse kududa, et need asjad ei korduks.”
Margus Mikomägi, Maaleht
“Eno Raua „Etturite“ põhjal valminud lavastus Ugala teatris on fenomen.
Selle lavastuse kõige suurem väärtus ongi sõjajärgse ähvardava ja kurjakuulutava atmosfääri edasiandmine. Nii psühholoogiliselt tegelaste kaudu, lavakujunduslikult kui ka kontrastina võltsentusiastlikult kõlavale muusikale. Õhus on ärevus.”
Enn Siimer, Sirp
“Raske on õigustada kõiki korda saadetud koledusi, veelgi raskem mõista hukka inimese soovi elada. Taago Tubin pöörab oma lavastuses tähelepanu mõlemale: süžeeliste koleduste kõrval avaneb publiku silme ees Pitka-poiste peen psühholoogia.”
Karin Allik, Eesti Päevaleht
