Alguste algus (1920–1925)

Ugala teatri sündimise päevaks võib lugeda 5. jaanuari 1920, mil juriidiliselt alles asutamisel olev teatri- ja kunstiühing Ugala kandis Koidu seltsimajas ette Jacobi jandi “Pansion Schöller ehk Kui onu hullumajas käis” (näitejuht Märt Mõrd).

 

Teatri-ja kunstiühingu Ugala põhikiri registreeriti Pärnu Rahukogus 10. jaanuaril 1920, asutajaliikmeina kirjutasid sellele alla Armin Hunt, Ernst Hunt ja Jaan Altleis.

 

Nime Ugala kui viite kahele iidsele Eesti maakonnale, Ugandile ja Sakalale, soovitas asutatavale teatrile kirjamees Friedrich Kuhlbars.

 

Tööl haarati raginal sarvist, juba 25. jaanuaril jõudis esietenduseni Kitzbergi “Punga-Mart ja Uba-Kaarel” ning 7. veebruaril Wolzogeni “Valge leht”.

 

Keegi toonastest ugalalastest polnud saanud teatriharidust. Teatri kunstilise taseme tõstmiseks korraldati 1920. aasta suvel kursused, mida juhatas Karl Jungholz ning mille lõputööna sündis Eesti esimene vabaõhulavastus – Viljandi Lossimägedes kanti ette Oscar Wilde’i “Salome”. (Suvekursusi korraldati ka 1922., 1925. ja 1926. aastal ning need aitasid teatri kunstilist taset tublisti edendada.)

Sügisel mindi uuele hooajale vastu Fulda “Kadunud paradiisi”, Pakkala “Parvepoiste” ja Ostrovski “Süüta süüdlastega”.

 

Paraku põrkas Ugala juba oma esimesel eluaastal kokku tõsiste majanduslike raskustega. Kitsikusest ei aidanud välja ka ballid ja peoõhtud, mida etendustele lisaks korraldati, samuti oli vähe abi seltskonna annetustest. Kostus hääli, mis kahtlesid, kas nii väikeses linnas (toona alla 9300 elaniku) üldse on võimalik teatrit ära majandada. Teatri juhatuselt nõudis omajagu laveerimisoskust ja julgust, et tulla toime võlausaldajatega; näitlejatelt aga tõelist fanatismi, et mängida kuude kaupa, teadmata, millal tuleb palgapäev. Lisaks veel võitlus külmaga alatasa kütmata prooviruumides ja sagedased väljasõidud maakohtadesse, kuna Viljandis nappis publikut…

 

Esimestel tegutsemisaastatel rentis Ugala ruume Koidu Seltsilt, 1924. aastal saadi oma käsutusse Seasaare kõrtsi teisel korrusel asuv teatrisaal. (Praegu asub selle sõjas põlenud hoone kohal Viljandi Kultuurimaja). Repertuaaris said sõnalavastuste kõrval oma koha ka operetid ja laulumängud. Andres Tukk lavastas operetid “Geiša” ja “Lõbus talupoeg”, Armin Hunt laulumängu “Viinamäe Liisi”. Muusikalavastused kujunesid küll populaarseteks, ent ei aidanud siiski kuigivõrd parandada teatri majanduslikku olukorda, kuna nende väljatoomisega olid seotud suured kulutused.

 

Üha selgemaks sai, et isetegevusliku teatrina jätkates pole Ugalal tulevikku.

Kutseliseks teatriks. Operett, operett... ent mitte ainult (1926–1939)

1925. aastaks oli Ugala seis kriitiline. “Olla või mitte olla?” muutus eluliseks küsimuseks. Majandusjuht Oskar Härm nägi väljapääsu vaid kutseliseks teatriks muutumises. Juhatus kaalus tema ettepanekut ja leidis selle põhjendatud olevat. Kutselise teatrina võiks Ugala palgata püsitrupi, mis annaks võimaluse tõsta lavastuste kunstilist taset, see omakorda tooks saali rohkem vaatajaid, mis aitaks suurendada teatri tulusid… Samuti võis loota, et kutselisele teatrile annab ka riik meelsamini toetust. Eeltööd algasid ning 1. veebruaril 1926. aastal sai Ugala kutseliseks teatriks.

 

Järgnevat kümnendit on Ugala ajaloos nimetatud operettide ajastuks – nimelt said repertuaari oluliseks osaks muusikalavastused – põhiliselt operetid, ent katsetati ka ooperižanris.

 

Ugalal oli oma orkester ja solistid; koor koosnes põhiliselt asjaarmastajatest.

 

Lavale jõudisd “Silva” ja “Traviata”, “Mariza” ja “Bajadeer”, “Viktoria ja tema husaar” ja “Tosca” kõrvuti lihtsamate lauleldustega. Ugala muusikalaval särasid Milvi Laid, Tooni Kroon ja Eino Uuli, liikumisnumbrite eest kandis hoolt Ida Urbel.

 

Ugala kunstilised juhid olid sel perioodil
1925–1926 Andres Särev
1926–1928 Eduard Lemberg
1928–1932 Alfred Mering
1932–1933 Valter Soosõrv
1933–1934 Karl Merits
1934–1936 Alfred Mering
1936–1941 Eduard Tinn

 

Eduard Tinni Ugalasse-tulekuga lõppes ka operettide ajastu. Leiti, et muusikalavastused on Ugalale liiga kulukad ning mitte alati pole tulemus uhkustamist väärt. Ugala lavale jõudsid tema käe all hoopiski Shakespeare’i “Othello”, Molnari “Pal-tänava poisid” ja Wuolijoe “Niskamäe naised” ja “Niskamäe leib”…

 

Ugala truppi kuulusid sel ajal Salme Tamm, Aleksander Juhani, Aleksander Möldroo, Karl Söödor, Terje Kukk, Evi Rauer, Ants Viir, Anna Teder jt.

 

Teater edenes jõudsasti, ent üha enam andis tunda ruumiline kitsikus. Seasaare kõrtsi teine korrus polnud teatritegemiseks kindlasti mitte ideaalne paik. Ugala juhtkond alustas võitlust oma teatrimaja eest. Viljandi linn nõustus Ugalale andma krundi (Viljandi kesklinnas, umbes praeguse Ühispanga hoone kohal), arhitekt Sacharias visandas hoone projekti… Paraku sellega tolle maja lugu lõppeski. Raha, bürokraatia ja kohe-kohe alanud kurjad ajad panid majaehitusele punkti.

Heitlikud ajad. Pidevad kohandumised (1940–1949)

1940. aastal alanud kurjade aegade kiuste jätkas Ugala tegutsemist, püüdes jääda ellu järjest muutuvates oludes.

 

1940. aasta suvel suruti Eestile peale nõukogude kord. Ugala repertuaaris kajastus see näiteks Furmanovi “Tshapajevi”, Arbuzovi “Tanja” ja Tammlaane “Raudse koduna”. Järgmisel aastal hakkasid aga ettekirjutusi tegema juba sakslased.

 

1942. aasta algul põles maha Seasaare kõrts, mis Ugalale ligi kaks aastakümmet oli koduks olnud ja teater leidis taas ulualuse Koidu seltsimajas. Ugala jätkas tegutsemist läbi suure sõja ning repertuaaris oli just sel perioodil märkimisväärselt suur osa eesti materjalidel (Tammsaare “Kõrboja peremees”, “Elu ja armastus” ja “Karin ja Indrek”, Raudsepa “Lipud tormis” ja “Vedelvorst”, Lutsu “Äripäev” ja “Suvi”).1944. aasta sügis tõi taas pöörde riigikorras…

 

14. jaanuril 1945 tähistas Ugala oma 25-ndat juubelit Kitzbergi draamaga “Enne kukke ja koitu”. Ugala truppi kuulusid siis Karl Ader, Aleks Sats, Salme Tamm, Aleksander Juhani, Eero Neemre, Aleksander Niine, Laine Vaga, Karl Liigand, Erna Konts, Mari Kangilaski….

 

1946. aastal jätkus vahepeal soikunud vabaõhulavastuste traditsioon ning vabas õhus kanti järgnevatel aastatel ette Kitzbergi “Enne kukke ja koitu”, Vilde “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” ja Bornhöhe “Villu võitlused”.

 

1948. aastal loodi Ugala tiiva all eraldi osana ka nukuteater, mis avati 17. jaanuaril Enn Toona marionettnäidendiga “Sipelgas ja rohutirts”.

 

Ugalat juhtisid sel heitlikul kümnendil:
1942–1943 Jullo Talpsepp
1943–1945 Eero Neemre
1945–1947 Karl Ader
1947–1948 Enn Toona
1948 Leo Martin

 

1949. aastal sai Ugala kunstiliseks juhiks Aleks Sats, kes jäi sellele kohale 1970. aastani.

50-ndad ja 60-ndad ehk Satsi aeg (1949–1970)

1949. aastal sai Ugala kunstiliseks juhiks Aleks Sats, kes kujunes kahe järgneva kümnendi jooksul ka Ugala produktiivseimaks lavastajaks (82 lavastust). Tema kõrval tõi Karl Ader välja 47 lavastust.

 

1950. aastal pälvis Ugala Sobko “Teise rinde taga” lavastuse eest Nõukogude Eesti preemia. Järgnenud aastate repertuaarist peeti esileküündivaiks lavastusteks Vilde “Vigaseid pruute”, Hikmeti “Legendi armastusest” (mõlema lavastajaks Sats) ja Liivi “Varju” (lavastaja Ader).

 

1958. aastal osales Ugala festivalil Balti Teatrikevad Priede näidendiga “Kuigi on sügis” ja Zweigi “Majaga mere ääres” (mõlema lavastaja Sats) ning pälvis esimese koha ja laureaaditiitli. Näitlejatena särasid neis lavastustes Edgar Valge, Einari Koppel, Hilja Varem, Erika Torger, Laine Vaga, Heino Mandri, Eero Neemre ja Friedrich Tilk.

 

60-ndad aastad kujunesid Ugalale ääretult intensiivseks perioodiks. Publikumenu tõusis tänu repertuaarivalikule, milles olulise koha hõivas läti dramaturgia. Ei varem ega hiljem ole Ugalas löödud toonaseid mängukorrarekordeid:
Vigante “Põuavälgud” (lavastaja Lucis, 1961) – 178 mängukorda
Zivert “Münchhauseni kosjad” (lavastaja Sats, 1962) – 178 mängukorda
Priede “Vika esimene ball” (lavastaja Sats, 1960) – 158 mängukorda
Vigante “Igavesti haljad palmid” (lavastaja Sats, 1960) – 157 mängukorda
Luts “Suvi” (lavastaja Torga, 1969) – 146 mängukorda
Braginski ja Rjazanov “Hüva leili” (lavastaja Torga, 1970) – 146 mängukorda
Kitzbergi “Kosjasõit” (lavastaja Ader, 1960) – 138 mängukorda

 

Järjest suuremaks muutus teatrialase ettevalmistuse saanud näitlejate osakaal trupis.

 

Ugala trupiga liitusid 60-ndail Leonhard Merzin, Ines Aru, Leila Säälik, Arvo Raimo, Enn Kose, Rein Malmsten, Eili Sild, Heino Torga, Peeter Jürgens, Anu Vabamäe, Andres Oks jpt.

 

1967. aastal osales Ugala üleliidulisel teatrifestivalil Liivese “Mürgi perenaisega” (lavastaja Sats) ja pälvis II koha. Ugala hilisema käekäigu seisukohalt osutus see preemia epohhiloovaks. Nimelt hakati tänu sellele ka kõrgel-kaugel huvi tundma Ugala kui terviku vastu ja leiti, et kunstiliselt väärikal teatril pole väärilist teatrimaja. Asuti ju ikka veel Koidu seltsi hoones, mis aasta-aastalt üha enam nõudmistele jalgu jäi. Unistus oma teatrimajast ei jäänudki enam unistuseks ja ettevalmistused algasid.

Stabiilsed 70-ndad (1970–1979)

1970-ndad aastad möödusid Ugalas Heino Torga kunstilise juhtimise all (1970–1979).

 

Publikumenu pälvisid Kitzbergi “Püve-Peetri riukad” (lavastaja Toomas Kalmet, 1971), Kooli “Loobumised kevade kasuks” (lavastaja Sats, 1974), Lacise “Kaluri poeg” (lavastaja Lucis, 1976), Remezi “Abituriendid” (lavastaja Riho Lehespalu, 1977) ja Lehespalu-Torga ringreisitükk “Lood Viljandi paadimehe aegadest” (lavastaja Lehespalu, 1977). Omaette kuldvaraks kujunesid Torga lavastatud Wuolijoe Niskamäe-lood – “Niskamäe noorperenaine” (1975) ja “Niskamäe Heta” (1978).
Ugala trupiga liitusid sel kümnendil Anne-Reet Margiste, Kristi Teemusk, Margus Vaher, Andres Tabun.

 

1973. aastal sai Ugala direktoriks Enn Kose.

 

1975. aastal pandi nurgakivi Ugala uuele teatrimajale. Unistused avarusest muutusid järjest käegakatsutavamaiks.

Kuldsed 80-ndad

Toominga aeg (1979–1983)

 

1979. aastal sai Ugala kunstiliseks juhiks Jaan Tooming. Tema tulek tõi Ugalasse uue hoo ja hingamise, üksteise järel sündis rida lavastusi, mis jäävad kuldtähtedega kirjutatult Ugala lukku – Toominga enda lavastatud Synge’i “Mäekuru varjus” (1980), Smuuli “Kihnu Jõnn” (1980), O. Toominga “Rahva sõda” (1981), Gorki “Põhjas” (1983); Lembit Petersoni lavastatud Büchneri “Woyzeck” (1980) ja Albee “Kõik aias” (1982), Priit Pedajase muinasjutukavad ja Synge’i “Üle Lääne kangemees” (1983).

 

Omaette värvilaiguks selles perioodis olid kirgiisi lavastaja Iskander Rõskulovi poolt lavale toodud Ajtmatovi “Kirju koer, kes jookseb mere kaldal” (1981), Väino Uibo lavastatud Yliruusi “Suveõhtu valss” (1982) ning laulukava “Laulan sõbraks öö ja päeva” (1981).

 

29. detsembril 1981 sai tegelikkuseks ammune unistus – Ugala andis esimese etenduse omaenda tuliuues, sel hetkel Baltikumi uhkeimas teatrimajas Valuoja tiigi kaldal. Avaetenduseks oli “Rahva sõda”.

 

1982. aastal liitusid Ugala trupiga värskelt lavakunstikateedri lõpetanud Vilma Luik ja Andres Lepik.

 

Alliku aeg (1983–1988)

 

1983. aastal asus Ugala kunstilise juhi kohale Jaak Allik.
Ugala õitses ja õilmitses, külastajatearvud püstitasid rekordeid. Näiteks 1987. aastal vaatas Ugala etendusi 146 459 teatrisõpra, mis on Ugala kõigi aegade suurim külastatavus.
Oma osa oli siin mõistagi uuel ja uhkel teatrimajal, mis uudistajad kohale tõi, ent kindlasti poleks tuldud vaatama lihtsalt maja. Poleks tuldud, kui poleks olnud näiteks Coburni “Džinnimängu” Lisl Lindau ja Kaljo Kiisa uhkes duett-duellis (1984), Shakespeare’i “Hamletit” Rimma Kretšetova poleemikat tekitanud lavastuses (1984), Hans H. Luige ajastuvalusat debüütnäidendit “Tuled sa tagasi?” (lavastaja Jaak Allik, 1984), Feuchtwangeri raputavaid “Vendi Lautensacke” (lavastaja Kalju Komissarov, 1985), Baturini lummavat “Kuldrannakest” (lavastaja Väino Uibo, 1986) ja paljut muud.
Ugala gastroleeris Moskvas (1986) ja Taškendis (1987), pakkudes uhket läbilõiget oma repertuaarist.

1983. aastal tuli Ugalasse lavastajaks Kaarin Raid, kelle lavastatud Tammsaare “Juudit” (1983) Rein Malmsteni ja Leila Säälikuga peaosades kujunes üheks teatriaasta tippsündmuseks.

 

TRK Lavakunstikateedri XII lennu diplomilavastusena Ugalas etendunud Vallejo “Lõõmav pimedus” (lavastaja Raid, 1985) ja XIII lennu diplomilavastustena välja tulnud Rodgers-Hammersteini “Oklahoma!” (lavastaja Komissarov, 1987) ja Shakespeare’i “Tõrksa taltsutus” (lavastaja Elmo Nüganen, 1987) kujunesid omaette fenomeniks.

 

Neist lendudest valisid Ugala lühemaks või pikemaks ajaks oma koduteatriks Peeter Tammearu, Katrin Kohv, Toomas Taimla, Elmo Nüganen, Allan Noormets, Andres Noormets ja Dajan Ahmet.

Otsingulised 90-ndad

1990-ndad aastad on ilmselt üheks kirevaimaks perioodiks Ugala ajaloos.

 

Ugala kunstiliseks juhtideks olid sel kümnendil

1989–1991 Kalju Komissarov
1991–1995 Jaak Allik
1995–1998 Andres Lepik
1998–2000 Andres Noormets

 

Erinevad loojad, erinevad käekirjad. Palju otsinguid, palju õnnestumisi.

 

Komissarov lavastas Anouilh’ “Becketi ehk Jumala au” (1989), Shafferi “Equusi” (1992) ja Rodgersi “Heliseva muusika” (1993); Lepik tõi lavale Pinteri “Kojutuleku” (1990), Schilleri “Salakavaluse ja armastuse” (1992), Dumas’ “Krahv Monte-Cristo” (1993), Milleri “Salemi nõiad” (1994) ja Schilleri “Maria Stuarti” (1997); Tammearu lavastas Kalmuse “Jumalad lahkuvad Maalt” (1991), Rintala “Pika tee Veronasse” (1993), Gurney “Söögitoa” (1994), Driver – Haddow’ “Tšehhovi Jaltas” (1995) ja Neilsoni “Robin Hoodi” (1996); Kaarin Raid tõi lavale Nashi “Vihmameistri” (1990), Tšehhovi “Kirsiaia” (1993), Williamsi “Suve ja suitsu” (1994) ja “Pildimeistrid” (1999); Andres Noormets lavastas Unamuno “Ühe kire loo” (1992), Wilde’i “Dorian Gray portree” (1993), Grüssi “Timm Thaleri” (1996), Tammsaare “Tõe ja õiguse” Vargamäel (1997) ja Nordbergi “Üks mees: Roheline” (1998).

 

Külalislavastaja Vjatšeslav Gvozdkov lavastas Ugalas Steinbecki “Hiirtest ja inimestest” (1993) ja Wilderi “Meie linnakese” (1994), mis lõikasid loorbereid ka festivalil “Baltiiski Dom” Peterburis.
Elmo Nüganeni poolt lavale toodud Thomase-Undi “Charley tädi” (1989) ja Gozzi “Armastus kolme apelsini vastu” (1991) kujunesid teatrilegendiks.

 

Ugalas tõi oma diplomilavastused (Shakespeare’i “Suveöö unenägu”, Undi “Keiser Nero eraelu” jpt), välja lavakunstikateedri XV lend, kust Ugala sai 1992. aastal enda truppi värsket verd Piret Raugi, Kaili Närepi, Ingomar Vihmari, Gert Raudsepa ja Üllar Saaremäe, Katri Kaasik-Aaslavi ja Tiina Mälbergi näol. Mitmestki tulijast said peagi ka lavastajad – Üllar Saaremäe lavastas Trallmann-Saaremäe “Kolm päeva parun von Münchhauseni elust” (1995) ja Bulgakovi “Poolearulise Jourdaini” (1996), Ingomar Vihmar Tuglase “Hei, Luciani!” (1996), Oksa “Küpressimäe” (1997), Mukka “Laulu Sipirja lastest” (1998), Kivastiku “Õnne, Leena!” (1999).

 

Lisaks sellele tõid Ugalas oma diplomilavastusi välja ka Viljandi Kultuuriakadeemia (siis veel Kultuurikolledži) teatrikateedri lennud, kust tulid Ugalasse Meelis Rämmeld, Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Ülle Bernhardt, Jaana Kukk, Martin Algus, Kata-Riina Luide, Tanel Ingi ja Erni Kask.

21. sajand

Aastail 2000–2003 juhtis Ugalat Jaak Allik.

 

2002. aastal asus Ugala peanäitejuhi kohale Peeter Tammearu. Ugala trupiga liitusid 2002. aasta sügisel värskelt Kõrgema Lavakunstikooli lõpetanud noored näitlejad Kadri Lepp, Maria Soomets, Carita Vaikjärv, Ott Aardam, Karol Kuntsel ja Priit Võigemast.

 

Tuleristsed sai osa neist värvikas suure saali lastelavastuses “Minu pere ja muud loomad” (lavastaja Peeter Raudsepp), osa aga Olustvere lossi kammerlikus “Onu Vanjas” (lavastaja Kaarin Raid). “Onu Vanjast” kujunes tegijatelegi ootamatult tõeline publikumagnet, pileti saamiseks tuli kuude kaupa spetsiaalses vihus ooterežiimil olla ja kokku mängiti lavastust enam kui sada korda (113).

 

Kohe järgnevas Wuolijoe «Niskamäe kirgedes» sai aga laval kokku kogu Ugala näitlejaskond – vanad ja noored, ammused ja värsked olijad. Peeter Tammearu kasutas lavastajana võimalust töötada ka nende näitlejatega, kellega teda varasem lavastajatee ei olnud kokku viinud. Sündis saaga, kus mõnedki neist, kes 70-ndatel aastatel Ugala eelmistes Niskamäe-lugudes kaasa olid teinud, end sootuks uues rollis leidsid. Omal ajal Hetat kehastanud Leila Säälik võis nüüd mängida Niskamäe vanaperenaist Loviisat, Juhanit mänginud Peeter Jürgens aga hoopis eakat Lammentausta Santerit.

Peeter Tammearu põimis selles lavastuses üheks tervikuks kolm Niskamäe lugu, mis hargnesid lahti läbi mitme põlvkonna, seega said mitutki peategelast mängida kaks näitlejat – üks noorena, teine eakamana.

 

2003. aasta talvel oli Ugalas üle pikkade aastate taas lavastamas Jaan Tooming. Töö Shaw «Ullikesega Ootamatuste Saarelt» oli iseäranis noortele näitlejatele, kes Toomingaga varem kokku ei olnud puutunud, tõeliseks avastuseks. Omalaadse kinda heitis Ugala näitlejannadele ja Eesti publikule Elina Männi, kes võttis lavastada paljudes Euroopa ja Ameerika teatrites hitiks kujunenud Ensleri «Vagiina monoloogid», mis uurib naiste intiimseimaid probleeme.

 

2003. aasta kevade poole hakkas Ugalas kõvasti nalja saama. Miks ei pidanudki saama, kui Taago Tubin lavastas elava huumoriklassiku Andrus Kiviräha «Helesinist vagunit», millest kujunes menutükk mitmeks hooajaks. Noorte näitlejate kuuik, kes pikaajaliste otsimiste ja leidmiste tulemusena «Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi» välja tõi, ei olnud enda humorististaatuses esiotsa nii kindel… Neile olid lihtsalt antud vabad käed ja öeldud: “Tehke!” Tegidki. “Armastus kolme Aplesini vastu” mõttelise teejuhina ees, said “Koturnijatest” uue põlvkonna lavalised hullamised publiku rõõmsa heakskiidu saatel.

 

Järjekordsed Riigikogu valimised viisid Jaak Alliku 2003. aasta kevadel Ugala eesotsast parlamenti. Peeter Tammearu, kes Ugala peanäitejuhi kohale asudes selle võimalusega arvestanud ei olnud, võttis aga väljakutse vastu ja nõustus saama Ugala juhiks.

 

2003. aasta suvel tõi Ugala välja kaks suurt suvelavastust, kaks eesti kirjanduse klassikasse kuuluvat teost kahelt Augustilt. Uuel mänguplatsil, Ugala tiigi kaldal, asus seiklema Gailiti “Toomas Nipernaadi” (lavastaja Peeter Tammearu), Viljandist pisut eemal Karksi kandis, pea Kitzbergi kunagisel koduväljal, jõudis publiku ette Kitzbergi “Neetud talu” (lavastaja Katri Kaasik-Aaslav). Suvi, mille õhtud tihtipeale vihmaseks kippusid, oli armas nii tegijaile kui nägijaile.

 

Kui eksootiline meetodi-retk, mille “Dekameroni” trupp aserbaidžaani lavastaja Vagif Ibragimoglu eestvedamisel kaasa tegi, välja arvata, kulges Ugala järgmiselgi hooajal üsna selgelt ja kindalt mööda rada, kus ekslemis- ja päralejõudmise-hetki leidus nii näitlejate kui publiku jaoks. “Thjil Ulenspiegel” (lavastaja Peeter Tammearu), “80 päevaga ümber maailma” (lavastaja Andres Noormets), “Naise võtmine” (lavastaja Mihhail Tšumatšenko)… Suured suure saali lood. Sinna kõrvale sootuks intiimset ruumi otsiv Tšehhovi-aineline “Jalta-mäng” Maria Soometsa ja Peeter Tammearu lavalise koostööna ning Dostojevskil põhinev Rozovi kirja pandud “Vend Aljoša” Raidilt. Uhked väljakutsed.

 

Sügisel 2004 sai oma debüütlavastusega maha näitleja Priit Võigemast. Vendade Presnjakovide “Terrorism”, kõike muud kui lihtne ja vähenõudlik materjal. Ugala naispere sai põneva kogemuse Kalju Komissarovi ja tema lavastatud Anouilh´ ”Orkestriga”, mehed sukeldusid aga in corpore piraadiloosse “Aarete saar”, autoriks vana hea Stevenson, lavastajaks Peeter Tammearu, John Silveri rollis hiilgamas Peeter Jürgens.

 

Jaanuaris 2005. tähistas Ugala oma juubelit. 85 aastat oli möödunud õhtust, mil Koidu seltsimaja laval mängiti lugu sellest, kuidas onu hullumajas käis. Palju pikki, tihedaid, väärt aastaid, millest varaseimategi vastu huvi tunda, millest püüda aimu saada.

 

Peeter Tammearu idee luua Ugalale oma muuseum sai teoks ja 15. jaanuaril toimunud sünnipäevapeol võidi avada Ugala Aja Tuba, kus sõnas, pildis ja esemeis kõigile vaadata väikegi osa sellest, mis aegade jooksul Ugala teatris sündinud. Paljude ugalalaste abil teostatud, Jaak Vausi kujundatud ja kirjandustoimetaja Helle Leppiku koostatud ekspositsioon jäi kõigile avatuks.
Suvehooaega mahtus kaks väga eriilmelist lavamaailma. Heimtalis, Anu Raua mail mängiti kahekümnel korral Weskeri intiimset mehe-naise lugu “Neli aastaaega”, osatäitjateks Triinu Meriste ja Sepo Seeman (külalisena Endlast). Lavastajaks oli Kaarin Raid, kellele see jäi viimaseks lavastuseks Ugala koosseisulise lavastajana.

 

Ugala tiigi kaldal, Nipernaadi-platsina tuntud paigas, tõi Peeter Tammearu aga publiku ette Lutsu igihalja “Suve”.

 

Uuele hooajale läks Ugala 2005. aasta sügisel vastu taas uuenenuna. Ugala trupist olid lahkunud Kaarin Raid, Andres Noormets, Gert Raudsep ja Erni Kask. Täiendusena liitusid ugalalaste perega noored näitlejad Janek Vadi ja Jaanus Kask.

 

Hooaeg algas Buero Vallejo “Lõõmav pimedusega”, mis üle kahe aastakümne taas Ugala lavale jõudis, viis kunagise peaosatäitja Peeter Tammearu seekord lavastajapulti ning pakkus uuele näitlejapõlvkonnale põnevat tööd ja uuele noorele publikule avastamist. Poliitikust teatrimees Jaak Allik viis oma kaks suurt armastust kokku ja lavastas Ugalas poliitilisi mänge lahkava “Õnnetunde”. Staažikas näitlejanna Leila Säälik võttis vastu väljakutse ning lavastas üle aastate taas, tuues lavale Vetemaa “Püha Susanna”, peaosas hea sõber ja kolleeg Luule Komissarov. Mihhail Tšumatšenko käe all jõudis publiku ette “Anna Karenina”, nimiosas Triinu Meriste.

 

2006. aastal tähistas kogu teatriüldsus Eesti kutselise teatri 100. sünnipäeva. Tähistamiseks oli põhjust ka Ugalal – kutselise teatri staatuse saamisest möödus 80 aastat. Jaanuaris antigi just Ugalas teatriaasta avalöök, pidulikul galaõhtul oli laval läbilõige Ugala ajaloost. Läbilõike aluseks oli vastvalminud raamat “Ugala aja lugu”, mida just tol õhtul esitleti. Esimest korda oli Ugala ajalugu jõudnud kõvade kaante vahele.

 

Veebruaris 2006 tehti taas ajalugu. Oli ju Ugalas aegade jooksul sõnalavastuste kõrvale mahtunud nii muusikale, operette kui oopereidki, ent tantsulavastusega polnud keegi söandanud rinda pista.

Liikumisjuht Oleg Titov võttis aga ette Kitzbergi “Libahundi”, pani selle tantsukeelde ja draamanäitlejad omandasid tolle keele hämmastava täpsusega. “Libahundist” sai teatrisündmus ning lavastust kutsuti mitmetele festivalidele.

 

Ugalas sai lavastajana käe valgeks Marko Matvere, kes tõi siin lavale komöödia “Saateviga” (ning aastake hiljem ka “Opera Comique’i”). 2006. aasta kevadel tõi Peeter Tammearu paljude laste rõõmuks lavale Lindgreni igihalja “Väikese Tjorveni” ning suvelavastuseks “Kolm klaasikest kirsiviina” vormusid tema käe all Tšehhovi novellid.

 

Sügisel sai taas tubli täienduse klassikarepertuaar – lavale jõudis Jaan Krossi “Keisri hull”, lavastajateks Peeter Tammearu ja Jaak Allik. Detsembri algul esietendunud muusikal “Marilyn” kujunes üheks viimaste hooaegade mahukaimaks ettevõtmiseks, mis tõi Kalju Komissarovi käe all laval kokku Ugala trupi, kultuuriakadeemia teatritudengid ja rea suurepäraseid Viljandi muusikuid. Nimiosalist kehastanud Hilje Murel pälvis oma suurepärase rolli eest ohtralt kiidusõnu ja preemiaid.

 

2007. aastal sai Viljandi Draamateatrist Ugala SA Ugala Teater. Suures lootuses, et sihtasutusel õnnestub riigi toel põhjalikult renoveerida teatrimaja, mis ammu enam pole Baltikumi täiuslikem, mindi tulevikule vastu.

 

Kevadhooajal 2007 sündis Ugalas korraga kaks debüüti – kultuuriakadeemia tudeng Helen Rekkor tõi lavale oma isepäise “NORA / MAJA” ning Ott Aardam sai maha oma esikteosega “Börs ja Börsitar”. Suvehooaegki sai üsna eripärane. Nimelt elustas Ugala aastakümnete taha jäänud ringreisi-traditsiooni ning saatis lustmängu “Naabri Mari” (lavastaja Margus Vaher) tuuritama väikeste maakohtade vabaõhulavadele. Noored näitlejad said kogemuse “baasides” elamisest ning publik, kelle kodukanti teater ammu jõudnud ei olnud, oli tänulik. Teatrimaja laval, kaitsva katuse all oli aga publiku ees Peeter Tammearu lavastus “Sirelikassid”, mille peaosades särasid vanameistrid Luule Komissarov ja Peeter Jürgens.

 

Hooaeg 2007/2008 tõi ja viis. Ugala trupiga liitusid Indrek Sammul ja Liina Olmaru, lahkusid aga Priit Võigemast, Maria Soomets, Ott Aardam ja Karol Kuntsel. Repertuaari jõudsid Kylätasku ürgjõuline “Runar & Kyllikki” (lavastaja Taago Tubin), Gorki “Põhjas” (lavastaja Oleg Titov), Reza “Kunst” (lavakoolitudengi Robert Annuse diplomilavastusena), Jerome’i “Kolm meest paadis” (lavastaja Oleg Titov). Mitmelegi uuslavastusele polnud aga pikka eluiga antud. Hooajal 2008/2009 sai näitetrupp värskendust lavakunstikoolist, ugala liitusid näitlejad Juss Haasma, Martin Mill ja Andres Oja ning lavastaja Taago Tubin. Ugalaga jättis aga hüvasti Leila Säälik ning Hilje Mureli nime taha tuleb kavalehtedel kirjutada nüüd “külalisena Eesti Draamateatrist”.

 

2009. aastal vahetas loomingulise juhi kohal Peeter Tammearu välja Indrek Sammul. Teatrijuhiks asus Hillar Sein. Kalju Komissarov lavastas Ugala tiigi kaldal Brecthi mahlaka rahvatüki “Härra Punttila ja tema sulane Matti” ja Oleg Titov tõi suures saalis välja Andrus Kiviräha lastelavastuse “Limpa ja mereröövlid”. Ugala õnnestunud lastelavastustest oli saanud omaette kvaliteedimärk ning sinna ritta astus järgmisel hooajal ka Kalju Komissarovi lavastatud Lindgreni “Karlsson katuselt”. Uus loominguline juht Indrek Sammul tõestas end lavastajana Ziegleri kahe naise looga “Grace ja Glorie”, kus Kadri Lepa lavapartnerina astus teatrisõprade rõõmuks taas Ugala lavale Leila Säälik. Oma kindla koha teatri repertuaaris ja publiku hulgas leidsid ka Taago Tubina põhjamaade dramaturgial põhinevad lavastused: Lota Lotassi “Kogujad” ja Maria Blomi “Maakad”, neile järgnes 2011. aastal Martin Alguse kaks aastat varem näidendivõistlusel peapreemia pälvinud näidend “Postmodernsed leibkonnad”.

 

Hooaega 2010/2011 rikastas Mart Kolditsa eksperimentaalne vaatemäng Viktor Pelevini “Kollane nool” ja esietendus menukomöödia staatusse tõusnud “Meeste kodu”, lavastajaks Andres Noormets ja trupiks neli endist kursusekaaslast erinevatest Eesti teatritest – Mait Malmsten, Ago Anderson, Riho Kütsar ja Indrek Sammul. Ugala teatri suvelavastus toodi aga välja sootuks uues mängupaigas Meleski klaasivabrikus, kus Priit Pedajas lavastas Mats Traadi kohaspetsiifilise näitemängu “Läbi klaasi”.

Õnnestunud Eesti klassika lavastustega ka jätkati. Ugala suurele lavale jõudis Veera Saare “Ukuaru”, lavastajaks Madis Kalmet ja peaosas Carita Vaikjärv. Suviti otsiti (ja leiti) visalt uusi mängupaiku – Männimäe külalistemaja aias esietendus koguperelugu “Tuul pajuokstes” (lavastaja Oleg Titov) ja Olustevere reheküünis Jez Butterworthi “Ööhaigur” (lavastaja Taago Tubin).

 

Hooajal 2012/2013 lahkus loomingulise juhi kohalt Indrek Sammul. Teatrijuhi ametist liikus Kultuuriministeeriumisse teatrinõunikuks Hillar Sein. Uueks teatrijuhiks asus Heiti Pakk ja 2012. aasta suvest loominguliseks juhiks Margus Kasterpalu, kelle lavastajakäe all valmis kirjanik Tõnu Õnnepalu debüütnäidend, Eesti lähiajalugu vaatluse alla võttev “Sajand”. 1. aprillil 2013 mängiti viimast, 110ndat korda, “Helesinist vagunit” Ugala viimase kümnendi konkurentsitumalt menukaimat lavastust.

 

Sama aasta kevadel sai Ugala trupp täiendust taaskord kuue noore näitleja võrra. Teatriga liitusid äsja TÜ VKA 9. lennu lõpetanud Adeele Sepp, Marika Palm, Klaudia Tiitsmaa, Rait Õunapuu, Kristian Põldma ja Vallo Kirs. Juba diplomitöödes end lootustandva lavastajana tõestanud Kirs asus kohe Tammsaare kallale ning lavastas Vargamäel Ugala noori ja vanu näitlejaid ühendava “Vanad ja noored” – lavastuse, mida mängiti kokku kolmel suvel ning mis tõi Peeter Jürgensile Teatriliidu meespeaosa aastapreemia. Ugala noored aga esitasid endile ja publikule värsked väljakutsed trupitööna valminud lavastusega “Y-generatsioon” (lavastaja Adeele Sepp) ja commedia dell’arte klassikaga “Kahe isanda teener” (lavastaja Vallo Kirs), kus tegi meeldejääva peaosa külalisena Eesti Draamateatrist Uku Uusberg.

 

Taaskord vahetusid teatrijuhid. 25. jaanuarist 2014 juhib Ugala teatrit Kristiina Alliksaar, sama aasta 1. augustist on teatri loominguline juht Ott Aardam. Uuest küljest üllatas hooajal 2013/2014 Viljandi teatrisõpru Taago Tubin, kes võttis lavastada Abi Morgani poeetilise armastusloo “Lovesong. ühe armastuse lugu”. Tunnustuseks täissaalid ning nii publiku- kui kolleegipreemia. Päev-päevalt sai aga selgemaks, et järgneva 2014/2015 hooajaga lõppeb üks järjekordne vaatus Ugala ajaloos. Lõpuks ometi hakkas kätte jõudma osaliselt juba amortiseerunud teatrimaja kauaoodatud remont. Koostöös TÜ Kultuuriakadeemiaga tehtud hoogsas jõululavastuses “Hiired on hiired” pöörles veel viimast korda inspitsiendi ja lavameeste hingvärina saatel Ugala suure saali lava. Veel mõned viimased meeldejäävad lavatööd nii suures (Martin Alguse lavastajadebüüt “Kaheksajalg”) kui väikses saalis (Kati Kaartineni “Amalia”, lavastajaks Tanel Ingi) ning 17. mail suleti suurejoonelise maja publikurekordi purustanud ja varaste hommikutundideni kestnud “U-Gala” lõppedes teatriuksed.

 

Vähem kui nelja kuuga valmis video- ja valgusalajuhi Kristjan Suitsu juhtimisel Ugala ajutine mängupaik Ugala black box ehk UBB, kus Ugala teater tegutses kuni oma maja taasavamiseni Vaksali tänaval märtsis 2017.

 

Ugala black boxi avalavastuse “Making of “Kapsapea”” tõi välja teatri loominguline juht Ott Aardam. Esietenduse õhtul, 19. septembril 2015 toimus ka legendaarne avapidu, kus muusikat valisid Ugala teatri näitlejad, eesotsas Luule Komissaroviga. 18 kuu jooksul jõudis ajutises teatrisaalis lavale 10 uuslavastust ja toimus üle 200 etenduse ja eriürituse, mida külastas üle 40 000 teatrisõbra. Uue teatrisaali avaõhtul sõnas teatrisõbrast endine kultuuriminister Rein Lang: “Eks Eesti kultuuri on iseloomustanud ikka avalikkuse ette tulnud hala, et meil pole võimalusi, meil pole raha. Aga see teater on näidanud, et hea tahtmise korral võib ka ajutisest mängukohast teha kunstisündmuse. Nii et mina kutsun kõiki kas või sellepärast Viljandisse teatrisse, et tulge vaadake seda n-ö ajutist teatrihoonet, mis on ka arhitektuurselt ja kunstiliselt väga äge koht”. Nende ettenägelike sõnade kinnituseks tunnustati Ugala teatrit ja black boxi 2015 aasta lõpus Eesti Kultuurikapitali aastapreemiaga.

 

2016. aasta suve veetis teater Vargamäel, kus toodi välja terve trupi ja suure osa majarahva osalusel A.H. Tammsaare ja Urmas Lennuki “Kõrboja perenaine”, mille lavastas Vallo Kirs. Suurt suvelavastust käis esimesel mängusuvel vaatamas ligi 9000 teatrikülastajat.

 

Viimaseks lavastuseks, mis Ugala black boxis esietendus, oli Ugala dramaturgi Liis Aedmaa kirjutatud ja lavastatud „Emadepäev“. Viimane etendus Ugala ajutises teatrisaalis toimus 22. veebruaril 2017.

 

Alates 18. märtsist 2017 tegutseb teater uuesti täielikult renoveeritud ajaloolises teatrihoones, kus lisaks 535kohalisele suurele saalile antakse etendusi ka moodsas black box tüüpi väikeses saalis. Ugala teatrimaja taasavati Pedro Calderón de la Barca “Nähtamatu daamiga”, mille lavastas Lembit Peterson.

Menüü