Ugala teatri 99. hooaeg on näoga inimese poole. Võib ju küsida, et kuhu poole see teater siis oma näoga veel olla saab, kui mitte inimese poole? Aga sellel hooajal tõesti joonistub see kuidagi eriti selgesti välja. Ja kui otsida ühist nimetajat kõigile kümnele uuslavastusele, siis on see ikkagi see inimesele kõige põhilisem: kuidas leida armastust, kuidas hoida armastust, kuidas saada hakkama armastusega ja kuidas ilma. Suured ja inimlikud küsimused, millele otsitakse vastust väga erinevates võtmetes: klassikast uue eesti dramaturgiani, muusikalist lastelavastuseni.
Muusikali puhul on ilmselt selge, et seal peab üks armastuse lugu teljeks olema, aga see telg on olemas isegi meie selle hooaja jõululavastuses „Kohtume kell 8 Noa laeval“, kus kolm pingviinist sõpra ei saa leppida olukorraga, et laevale on lubatud vaid kaks neist.
Veel saab see hooaeg olema väga muusikarohke. Juba hooaja avalavastustes mängib muusika olulist rolli – „Naine merelt“ muusika loob ja toob vaatajateni Argo Vals ning „Tähtede seisu“ heliloojaks on Rasmus Puur. Jõululavastus tuleb väga põneva helikeelega ja „Once“ jääb lihtsalt kummitama.
Ning selle hooaja lavastajad – Andres, Ringo, Tanel, Marika, Taago, Ott, Taavi – on pea kõik meie oma majast, ühe erandiga siis Taavi Tõnissoni näol. Mulle tundub, et see on heas tasakaalus meie eelmise hooajaga, kus kaks lavastusmeeskonda olid väljaspoolt Eestit. Ja on omamoodi märgiks teatri küpsusest ja potentsiaalist. Aga pole ka ime – ikkagi juba peaaegu 100.
Loodan, et ajal, kui sagimist-sigimist meie ümber on palju, on Ugala teatri 99. hooaeg üheks peegliks, kuhu vaadates saab aja maha võtta ja selgust ning rahu hinge tuua. Või siis sügiseseks oma aia õunaks, mis armastusega kasvatatud ja küps, ning kui hammustad, lööb meeled helisema.