Lavastuse tutvustus
„Kuueteistkümneselt olin rumal, segaduses ja otsustusvõimetu. Kahekümneviieselt olin tark, enesekindel ja otsustav. Neljakümneviieselt olen rumal, segaduses, ebakindel ja otsustusvõimetu. Kes oleks võinud arvata, et see küps periood on mehe kasvueas nii lühiajaline?” Jules Feiffer
Teadlased on välja selgitanud, et inimesed on kõige õnnelikumad elutee alguses ja lõpus. 40. eluaasta paiku teeb õnnelikkuse graafik pea U-kujulise kaare ja see “raske iga” jääb täpselt selle graafiku põhja. Suurim riskigrupp on „õrnem sugu” ehk mehed oma 40. eluaastates.
“Meeste kodu” viis peategelast – neli meest ja üks… kodu. Kodu, mille mees koos naisega ehitas ja mis pärast lahkuminekut tuleb maha müüa. Kas teda vaevab masendus? Üksindus? Jah, aga sellest mehed ju ei räägi. Aga millest mehed siis tegelikult räägivad? Nii omavahel? Kui nad on juhtumisi jõudnud neljakümnendate “raskesse ikka”?
Ja siis veel see kodu. Väärtuslik ja hinnaline. Kaua tehtud kaunikene. Kodu – see on kindlus, turvatunne ja… armastus. Jah, kõige rohkem ikka armastus. Naljakas, et nii lihtne see ongi. Tõesti naljakas.
