6. jaanuaril, kui tähistasime Ugala sajandat juubelit, käisime trupi ja lähedaste kolleegidega ka Viljandi Metsakalmistul, et meeles pidada ja tänada neid teatritegijaid, kes tänaseks on läinud teisele poole Suurt Sametist Eesriiet. Nende hulgas on väga palju häid mehi ja naisi, kes hoidsid teatrit avatuna ja töös ka väga keerulistel aegadel. Isegi siis, kui tänavatel kõndisid mundrites mehed ning paukude ja plahvatuste müra tõttu tuli proov katkestada. Ja siis, kui publikut peaaegu üldse ei olnud. Ning ka siis, kui mingid täiesti suvalised mehed otsustasid, milline materjal kõlbab lavale ja milline mitte. Ja oli ka selliseid aegu, mil teater oli suletud.
Meie teatri lavastuses „Mäng on alanud“ on Vilma Luige mängitud inspektor Goringil tekst: „Kaosest korda. Meie töö on luua kaosest korda, kas see pole lohutav?“ Lavastajana mõtlesin ma mõnikord, et teatritöö kontekstis peaks see repliik olema: „Kaosest organiseeritud kaost. Meie töö on luua kaosest organiseeritud kaost, kas see pole lohutav?“ Täna on mul tunne, et praegu on meie kõigi töö ikkagi luua kaosest korda. Luua korda endas, oma mõtlemises, käitumises ja selle läbi terves maailmas. Kasvõi läbi selle, et me peseme käsi ja ei roni välja, kui pole vaja. Tundub nagu väike asi, aga kui me seda teeme, siis näitab see, et me õpime asetama „meid“ ettepoole oma „minast“. Ja kui me suudame parematel aegadel sellist mõtteviisi natukenegi säilitada, on see juba suur asi.
Alar Tamming kirjutas umbes nädal tagasi, et tavalises süsteemis suhtlevad selle elemendid oma vahetute naabritega ja toimivad nendelt saadud sisendi alusel. Kaos paiskab süsteemi segamini ja sunnib kogu süsteemi omavahel suhtlema. Ja see annab võimaluse esile kerkida täiesti uuel korral. Mul on olnud liigutav võimalus näha, kuidas paljude Eesti teatrite juhid on viimase nädala jooksul olnud omavahel tihedas ühenduses (loomulikult sidevahendite abil), et leida lahendusi sügishooajaks. Mina ei olnud endale seni teadvustanud, kui palju me teineteise tegemistest sõltume. Tuleb välja, et ikka väga tihedalt. Aga see koos toimetamine on mulle andnud jõudu ja lootust, et tunneli lõpus paistab prožektorivalgust.
Minu käest küsiti paar päeva tagasi, kas ma kardan ka. Muidugi kardan. Ma usun, et paljudel võtab tänane ebakindlus ja teadmatus tuleviku ees seest natuke kõhedaks. See on loomulik, seda ei pea häbenema. Ma tahan aga mõelda, et sellistel aegadel edasi toimetada ja oma loomingut hoida ei ole mitte kohustus, vaid privileeg. Nii meie endi pärast kui nende pärast, kes tulevad kunagi pärast meid. Et neil oleks, kuhu tulla, et neil oleks koht, kust edasi minna.
Püsigem kodus, aga püsigem ärksad! Raskemat sorti aegadest on alati sündinud kaunimat sorti asju. Julgust meile kõigile! Ilusat teatripäeva!