1. veebruaril 2026 möödub sada aastat päevast, mil asjaarmastajate poolt loodud Teaatri ja Kunsti Ühing „Ugalast“ sai kutseline teater. Võib ju tunduda, et mis see nimemuutus ikka nii väga ära oli või tähendas, kuid kui pisut süveneda, siis tegelikult on see omaaegne samm üheks mitmest põhjusest, miks tänase päevani tegutseb Eesti väikelinnas üks Eesti suurimaid draamateatreid.
1925. aasta lõpuks oli Ugala tegutsenud ligi kuus aastat, kuid teatrit tehti suuresti oma kulu ja kirjadega, pidevalt laenu võttes ning põhitöö kõrvalt. Samuti nõudis Viljandi linn toona Ugalalt lõbustusmaksu, millest enamik teistes linnades tegutsenud teatreid oli vabastatud.Mitte ükski Ugala näitleja ei saanud endale lubada pühendumist ainult teatrijumalale, ikka tuli päevasel ajal „päristööl“ käia, et siis õhtuti paar-kolm tundi Seasaare kõrtsi kohal kütmata saalis proove teha või etendust mängida. Üle oma võimete välja toodud suuroperett „Geisha“ ajas teatri praktiliselt pankrotti ja toonane majandusjuht Oskar Härm on meenutanud: „Linnas ei saanud enam rahulikult liikuda, igal pool tuli vastu võlausaldajaid, kes küsisid raha ja kinnitasid, et nad on küllalt oodanud.“ Just Härm võttis enda peale teatri majandusliku seisu parandamise. Muuhulgas pantis ta pangale vekslite tagatiseks ka enda isamaja. Mõisteti, et asjaarmastajatena jätkates pole lootust suuremale toetusele ei linnalt ega riigilt. Äsja asutatud Kultuurkapital motiveeris Ugala teatrit kutseliseks muutma.
Kutselise teatrina tegutsedes muutus teatri majanduslik seis tasahilju paremaks. Kerkis ka repertuaari tase ja Ugalal õnnestus palgata enda ridadesse professionaalseid näitlejaid ja näitejuhte. Samas oli töötempo meeletu. Näiteks 1926. aastal toodi publiku ette 30uuslavastust. Keskmiselt pidas sõnalavastus vastu 5–6 etendust, operett veidi rohkem. Kiire töötempo tõttu ei olnud etendused mõeldavad ilma etteütlejata. Näitleja pidi olema võimeline mängima, laulma ja tantsima. Kui ta publikule ei meeldinud, jäi ta katseajale ja alandati palka. Samas juhtus andekate näitlejatega enamasti vastupidi. Milvi Laidist ja tema asendajast Riina Reinikist said Estonia tähed. Näitleja Salme Lott lahkus Endlasse ja edasi Estoniasse. Helle Raa siirdus Tallinna Töölisteatrisse. Ugalast kujunes omamoodi hüppelaud suurematesse teatritesse.
Ugala tegutsemine kutselise teatrina aitas mõni aeg hiljem üle elada ka keerulise sõja-aja ning 50ndate alguses Eesti väikelinnadest üle käinud teatrite sulgemise laine, mis lõpetas teatritegevuse Võrus, Valgas, Narvas ja Kuressaares. Kindlasti oli siin oma roll Ugalas läbi aegade korraldatud suvistel näitekursustel, mis aitasid hoida ja tõsta professionaalset taset, kui ka Ugalast alguse saanud vabaõhulavastuste traditsioonil, mis aitas täita teatri rahakotti.
1967. aastal üleliidulisel lavastuste ülevaatusel teise preemia pälvinud „Mürgi perenaine“ viis aastaid hiljem Ugala oma maja ehituseni, mis omakorda tagas teatri jätkuva tegutsemise Viljandis ka pärast taasiseseisvumist, mil noorel Eesti Vabariigil ei oleks kindlasti olnud võimalik väikelinna uut teatrimaja ehitama hakata. Aga kuna Eesti moodsaim teatrimaja oli juba olemas, siis sai olla ainumõeldav, et siin ka teater edasi tegutseb. Nii võibki tõdeda, et Ugalat on aidanud õigeaegsed otsused, tark juhtimine ja teine kord ka õnn.
Ugala teater tähistab sajandi möödumist kutseliseks teatriks hakkamisest 4. veebruaril kell 18, mil teatri fuajees, keldrikorrusel ja kammersaalis avatakse koostöös Viljandi Muuseumi ja Kondase keskusega sündinud fotonäitused. Näituste avamisele järgneb teatrikohvikus minikonverents, kus astuvad üles teatriteadlane Luule Epner ja Ugala teatri dramaturg Tõnis Parksepp. Loengute sisuks on eesti teater 1918–1940 ja Ugala teatri keerulised algusaastad. Juttu tuleb tollastest majandusoludest, väiketeatritest, populaarseimatest žanritest, olulisematest lavastustest ja tähtsamatest teatritegijatest Viljandis ja üle Eesti. Sündmus on tasuta ja kõik teatrisõbrad on lahkesti Ugalasse külla palutud.
Liis Aedmaa, Ugala Teatri loominguline juht