Ugala suures saalis etendub vene kirjandusklassiku Nikolai Gogoli kolm lugu „Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest“, mille valguses vestlesime lavastaja Kaili Viidasega (Endla Teater).
Mis seob Viljandiga? Kas ja kuidas Viljandi inspireerib?
Käisin Viljandis oma elus üldse esimest korda 2002, kui olin 18-aastane. Sõpradega tulin folgile. Seejärel tulin õppima Viljandi Kultuuriakadeemiasse. Vaatepilt, mis mulle sealsetes koridorides avanes, muutis täielikult minu arusaama koolidest või üldse sellest, millised inimesed võivad olla – laulavad avalikus kohas samaaegselt mööda ja õigesti, naeratavad kohtlaselt ja häbenemata, aga siiralt, lobisevad võõraste inimestega eimillestki, olles nii ontlikud kui heas mõttes hullud. Sellel päeval mõistsin loomingulise vabaduse tähendust, et haridus on alati võimalus ja mitte ainult kohustus, kõik see oli vastupidine tolleaegsele tunnetusele, mis ma keskkoolist enda käsutusse olin saanud. Minu jaoks oli see nii teistmoodi, millega ma Viljandis kohtusin, et see lummas mind hetkega ja sellest ajast peale on see linn mind korduvalt ja korduvalt inspireerinud.
Akadeemias õppides oli ka aeg, kus tundus, et Viljandi tapab mu, tema füüsilised piirid olid kergesti leitavad neljast ilmakaarest: mets, põld, maantee, järv. Samamoodi nagu öeldakse väikese lapse puhul, et loovus algab igavusest, käib see ka ükskõik millises eas loomingulise inimese kohta. Tänu igavusele võib hakata nägema asjade taha ja sisse, peale ja alla ja ümber. Viljandile võin ma oma elus palju tänulik olla.
Miks just Nikolai Gogol Viljandis nüüd ja täna?
Gogol on ju nn iidamast-aadamast kirjanik, liialdades võib öelda, et keegi ei mäletagi, mida ta kirjutanud on. Minu jaoks on ta nii naljakas. Väga hea sulega, enesekriitika ja absurdselt terava huumoritajuga, ühtaegu naiivne ja küüniline. Et see nüüd päris fännijutuks ei läheks, siis tegelikult on sellele küsimusele väga lihtne vastus – Ugala loominguline juht Tanel Jonas helistas ja ütles, et tal on üks vaba lavastamise aeg välja pakkuda ja mina ütlesin „jaa“. Vaatasin riiulites olevate raamatute selgasid ja haarasin intuitiivselt Gogoli järele.
Ma ei olnud tema novelle varem lugenud, ähmane mälestus „Revidendist“ küll kummitas, aga… Ma hindan teatri juures väga naeru, kvaliteetset naeru. Ja seda ma sain kohe esimesest novellist, milleks oli „Kuidas Ivan Ivanovitš läks tülli Ivan Nikiforovitšiga“. Kilkasin juba poole lugemise pealt, et seda ma tahan teha, see on nii mänguline, heade karakteritega, sisult väga kaasaegne, eriti Eestis kui rääkida üleaedsete sõprusest. Tekkis palju küsimusi, et mida me üldse saame sõpruseks nimetada. Kas see on üleüldse olemas, kui seda on võimalik nii lihtsalt lõhkuda? Sellest saigi minitriloogia esimene lugu „Sõprusest“. Lugesin kõik Gogoli eesti keelde tõlgitud novellid läbi. Lavastuse jaoks oli valikut päris keeruline teha, sest kirjanikuhärral on tõesti mahlased ja väga eripalgelised lood. „Nevski prospekt“ asetus selle lavastuse teiseks looks, sest see lummus, mis selles loos on olemas, on raskesti püütav. Ja ma ei ole seda tüüpi, et endale lihtsaid ülesandeid kraban, pigem tahan endale alati seada natuke hirmutava eesmärgi. Et ei oleks turvaline! Muidu on igav. „Nevski prospekt“ (lavastuse kontekstis „Armastusest“) piilub hetkeks nende naeruväärsete meeste maailma, kus naise järele ihalemine või naise idealiseerimine ilma vastastikuste tunneteta võib olla saatuslikult hukutav. Kui need kaks lugu olid paigas, siis palusin Ott Kiluski endale appi kolmandat lugu valima, sest ma olin iseendaga juba tülliminemise äärel ja kolm loob ometigi selle maagia ning kontrapunkti, kuidas kahte esimest vaadata. Ott tegi valiku „Hullumeelse päeviku“ kasuks. See valik tõi sisse kammertooni, mis on nii kaasaegne oma unistustes olla iseendast suurem ja sunnis hüpata pidevalt üle iseenda varju, seda kõike tugeva ühiskondliku surve ja hinnangulise pilgu all.
Lavastuse tutvustuses on märgitud, et tegemist on kolme komöödiaga ühel õhtul. Milline on naer ja huumor Gogoli võtmes?
Hindan isiklikult teatris komöödiat kõrgemalt kui tragöödiat. Seda väga lihtsal põhjusel: läbi komöödia saab välja tuua ka inimelu tragöödia, aga vastupidi on peaaegu võimatu seda teha. Tragöödia ei too välja inimese koomilist poolt. Parim teater on see, kus inimene naerab ja ka mõtleb. Mõtlemine võib olla muidugi väga erisuunaline. Komöödia ei ole kindlasti minu jaoks pelgalt kerge meelelahutus. See on võimalus sügav-tundlikuks inimvaatluseks läbi huumori eritahkude. Tundub, et umbes samamoodi on mõelnud ka Gogol.
Tema põhilisteks tööriistadeks on absurd, satiir ja grotesk segatuna kokku maalähedase inimese loogikaga. Gogoli lood on tulvil lihtsat, kõigile mõistetavat huumorit, kus peategelasteks on enamasti inimeste väiklus ja rumalus. Terase vaatlejana ei jäänud tal märkamata ükski ühiskondlik lauslollus, ametnike silmakirjalikkus ega aadlike edevus, millest tema looming toitus. Ta naerab absoluutselt kõigi ühiskonnakihtide üle, mis annab õiguse mõelda, et naer on terve inimese tunnus, sest nukrameelsus teeb haigeks.
Kas on lähitulevikus veel Viljandis teatriprojekte tulemas?
Sügisel peaks etenduma ühe teise maailma tipp-kirjaniku Scott Fitzgeraldi teos „Sume on öö“. Naljakas on vastata pärast komöödia üleskiitmist, et selle loo puhul on tegemist hoopis teiste värvide ja esteetikaga kui Gogoli puhul. Aga nii see on ja elu peabki kontraste täis olema. See on tõeline 1920ndate glämmiajastu lugu, kus inimesed on ilusad ja rikkad. Neil on rikaste inimeste mured, aga tunded on samad nagu meil kõigil. Lugu veab meid Euroopa pealinnadesse, kus noor abielupaar püüab elada nii täisväärtuslikku ja erilist elu, kui nende fantaasia ja üksteisele antud lubadused seda võimaldavad. Pöörane ajastu, pööraste tantsude ja sädelevate kleitidega, inimestega oma suurte hingestatud keerdkäikudega sügavates psühholoogilistes suhetes. Tugevalt kehtib siin lause: pealt läigib, seest mäda.
***
Nikolai Gogol „Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest“
Esietendus 24. mail 2021 Ugala teatri suures saalis
Lavastaja on Kaili Viidas (Endla Teater), dramatiseerija Ott Kilusk (Endla Teater), kunstnik Illimar Vihmar, muusikaline kujundaja Peeter Volkonski, valguskunstnik Sander Aleks Paavo ning koreograaf on Oleg Titov. Mängivad Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Margus Tabor, Triinu Meriste, Jaana Kena, Vilma Luik, Andres Tabun, Peeter Jürgens, Rait Õunapuu, Janek Vadi, Oleg Titov ja Aili Nohrin.