9.mail möödub sada aastat gruusia-armeenia päritolu vene poeedi, prosaisti ja lauliku (bardi) Bulat Okudžava (1924–1997) sünnist. Bard tähendas tol ajal kitarriga laulikut, kes esitas omaenda loodud ja viisistatud, aga ka teiste poeetide sügavalt ja teravalt sotsiaalse sisuga loomingut. Möödunud sajandi kuuekümnendail / kaheksakümnendail aastail tegutsesid tollases Nõukogude Liidus kolm kuulsat bardi, kelle loomingu mõju ja populaarsus olid noorsoo ja haritlaskonna seas tohutud ning kel oli tänuväärne roll selle liberaalse pöörde ettevalmistamisel, mis lõppkokkuvõttes viis Nõukogude Liidu lagunemisele. Kui Eestis olid sellisteks laulikuteks Tõnu Tepandi, Priit Pedajas ja Peeter Tooma, siis Venemaa tuntumaiks bardideks olid Vladimir Võssotski (1938-1980), Aleksandr Galitš (1919–1977) ja Bulat Okudžava. Nende esinemised toimusid tihti kinnistes klubides või haridus- ja kultuuriasutustes ja kui õnnestus anda avalikke kontserte suuremates saalides, siis olid need murdu täis. Nende laulud levisid tuhandetes magnetofonisalvestustes ning neid kostis ööpäevaringselt paljude korterite ja ühiselamute akendest üle kogu tohutu riigi.
Kui Võssotski oli tuntud ka suurepärase teatri- ja filminäitlejana, siis Okudžava „kõrval harrastuseks” oli proosa ja just see tõi ta Viljandisse ja Ugala teatrisse. Võib päris kindlasti öelda, et Okudžava on kõige tuntum maailmanimega kunstimeister, kes meie linna on viimase poole sajandi jooksul külastanud.
Tänu legendaarsetele tõlkijatele Otto Sammale ja Lembe Hiedelile ilmusid tema romaanide „Vaene Avrossimov” (1969, eesti keeles 1971) ja „Diletantide teekond” ( I osa 1976, e.k 1979;II osa 1979, e.k 1981) esimesed võõrkeelsed tõlked just eesti keeles. Ilmselt oli see ka põhjuseks, mis tõi autori 1982. aastal Tallinna, kus ta andis kolm kontserti rahvast puupüsti täis Vene Teatris.
Kui tulime pärast Jaan Toominga lahkumist 1983. aasta sügisel koos Kaarin Raidi ja Viljo Saldrega tööle Ugalasse, oli mõlemal lavastajal ka selge unistus oma esimesest lavastusest Viljandis. Raidil oli selleks Tammsaare „Juudit” ja Saldrel, minu suureks üllatuseks, Okudžava „Diletantide teekonna” instseneering – nii need mõlemad lavastused juba 1983. aasta lõpul ka Ugala mängukavva tekkisid. Kuna tegemist oli esimese katsega seada „Diletantide teekond” lavale, äratas see autoris huvi ja ta tuli 28. novembril 1983. aastal keset prooviperioodi Ugalasse, et tutvuda trupi ning kujunduseskiisidega. Okudžavaga samal ajal kohtusid Ugala trupiga veel Tartu Riikliku Ülikooli (nüüdne TÜ) professorid Juri Lotman ja Rem Blum, tutvustamaks näitlejatele ajastut, millest kõneles romaan.
6. detsembri ajalehes „Tee kommunismile” (sellist nime kandis tol ajal „Sakala”) võime lugeda intervjuud Okudžavaga, kus ta rõhutab, et „Diletantide teekond”, mille tegevus toimub ju XIX sajandi keskpaiga Venemaal ning ka tsaari õukonnas, pole mitte ajalooline, vaid on psühholoogiline romaan. Sellega tahtis ta astuda välja nende inimeste kaitseks, kes püüavad elada nii nagu nad ise tahavad ega soovi alluda teiste inimeste pidevatele õnneõpetustele. Ta lausus: „On ju nii tavaline, et me soovime ja soovitame teistele inimestele õnne oma maitse järgi. Sageli tehakse kaasinimestele palju halba siirast soovist neile head teha. Just nii käituvad kõik selle romaani „professionaalid” vastukaaluks peategelastest diletantidepaarile.”
Tundub, et just see teema huvitas romaanis ka lavastaja Viljo Saldret ning nii seisid nii kirjanik kui lavastaja koos inimestega, kes teevad oma eluvalikuid sisemisest õiglus- ja vabadustundest lähtudes, mitte aga välisjõudude poolt etteantud muutumatuile „seltskonnareegleile” alludes.
Lavastuse peaosalisi vürst Sergei Trubetskoid ja tema armastatut, poolatar Lavinia Brawurat mängisid äsja teatrikooli lõpetanud noored näitlejad Andres Lepik ja Vilma Luik, kellele olid need esimesteks peaosadeks Ugalas. Keiser Nikolai I mängis Rein Malmsten.
1984. aasta 26. märtsil saabus Okudžava teistkordselt Viljandisse, kus ta esines saalitäiele rahvale ning vaatas pärast seda ka oma romaani lavaseadet. 31. märtsi kohalikus ajalehes näeme Endel Velliste suurepärast fotot Okudžavast Ugala laval esinemas.
„Diletantide teekonda” mängis Ugala kahe hooaja jooksul 16 korda, kokku 5600-le vaatajale. Tundus, et „Juudit”, mis tõi aastapreemiad Rein Malmstenile ja kunstnik Ingrid Agurile ning kohtumine Okudžava ja tema loominguga andis ka Ugala trupile kindluse, et see vaimsus, mille tõi Ugalasse Jaan Tooming, on ka pärast tema lahkumist majja püsima jäänud ning viis Ugala vastu hooaegadele, kus ootasid ees „Pikk päevatee kaob öösse”, „Džinnimäng”, „Üle läve”, „Hamlet”, „Vennad Lautesackid”, „Ja sajandist on pikem päev”, „Kuldrannnake” ning külalisetendused Moskvas, Taškendis, Biškekis (tollases Frunzes). Rääkimata rekordilisest külastajate arvust – 146 000 vaatajast 1987. aastal.
Oma viimased kontserdid, nüüd juba vabas Eestis, andis Okudžava Talinnas 1992. ja 1993. aastal. Tema originaallaulude arv ületas tolleks ajaks kahesaja piiri.
Kirjutas Jaak Allik