Ingrid Agur
19.01.1931–07.08.2025
Meie hulgast on lahkunud eesti lavakunsti suurkuju, 37 aastat Ugala teatris kunstnikuna töötanud Eesti Lavastuskunstnike Liidu auliige Ingrid Agur.
Ingrid Aguri lapsepõlv möödus Karksi lähedal, millele järgnesid pikad küüditatu aastad Siberis (1941–1947 ja 1949–1957). Vaatamata kõigile raskustele, säilis temas sihikindlus ja soov õppida. Kaugel Siberi taigas lõpetas ta metsatöö kõrvalt seitsmeklassilise kooli ja avastas Tomski Töölisnoorte Keskkoolis õppides TEATRI. Suurte tähtedega TEATRI, sest oma väheperspektiivse eriala valis ta eelkõige armastusest teatrimaagia vastu. Saanud loa naasta kodumaale, läks ta Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti teatridekoratsiooni õppima (1958–1964) ja suunati tööle Ugala teatrisse, kuhu jäi ligi neljaks aastakümneks. Sealhulgas oli ta aastatel 1965–1994 Ugala teatri peakunstnik.
Ugalas tööd alustades puudusid teatris lavastusala juhataja, butafoor, teostaja-kunstnik, riietur, kostüümiala juhataja, kirjakunstnik, pesupesija, reklaamiala inimene. Kõik need tööd jäid Ingrid Aguri kanda. Sealhulgas tuli töötada oludes, kus puudusid ruumid dekoratsioonide teostamiseks. Vaatamata sellele kohanes ta keerulistes oludes kiiresti ja oli äärmiselt produktiivne. Tema säravat karjääri jäävad ilmestama 160 lavastuse kujundused, mille hulgast mitmed kuuluvad eesti teatrikunsti kullavaramusse: „Kihnu Jõnn“ (1980), „Rahva sõda“ (1981), „Põhjas“ (1983), „Juudit“ (1983), „Ja sajandist on pikem päev“ (1985), „Kuldrannake“ (1986), „Vaikuse vallamaja“ (1987), „Kirsiaed“ (1993), „Meie linnake“ (1994) jmt. Samuti osalemine ligi kahekümnel näitusel (sh isikunäitused 1987 ja 2001), Eesti Teatriühingu aastapreemiad (1983, 1986), ENSV teenelise ja rahvakunstniku aunimetused (1978, 1988) ja Valgetähe V klassi teenetemärk (2018). Lisaks Ugalale on Ingrid Agur kujundanud lavastusi ka enamikes teistes Eesti teatrites ning veel Soomes, Venemaal, Usbekistanis ja Kõrgõzstanis.
Vanades Ugala teatri käskkirjades rõhutatakse Aguri suurt töövõimet, isikupärast kunstnikukäekirja, head värvi- ja konstruktsioonimeelt ja oskuslikkust töötada teksti ja lavastajaga. Ta ise on öelnud, et kõige olulisem on teatris koostöö, eriti klapp lavastajaga. Ta on olnud võrdne partner mitmetele eesti teatri suurkujudele (Jaan Tooming, Priit Pedajas, Lembit Peterson, Kaarin Raid, Merle Karusoo, Peeter Tammearu jpt). Oma kunstnikutöö tippsaavutuseks luges Ingrid Agur Kaarin Raidi lavastatud „Juuditi“ (1983) kujundust, mille jaoks tuli kududa paanideks 25 km jämedat pesunööri jämedatel puuvarrastel. Võimatuna tunduv ülesanne, kuid ta tegi selle teoks. See oligi teatrimaagia Ingrid Aguri moodi – teha võimatu võimalikuks.
2017. aastal avaldas Ingrid Agur elulooraamatu „Elu kolm vaatust“, kus ta meenutab põhjalikult elu Siberis, tööd Ugalas ning räägib oma perekonnast.
Kogu Eesti teater jääb mäletama Ingrid Aguri andekust, töökust, sõbralikkust ja väga suurt teatriarmastust.
Avaldame kaastunnet Ingridi lähedastele.
Ugala teater
Eesti Lavastuskunstnike Liit
Eesti Teatriliit
EV Kultuuriministeerium