Täna õhtul jõuab Ugala teatris publiku ette ameerika 20. sajandi klassiku Tennessee Williamsi näidend „Orpheus allilmas“, mille on lavastanud Ingomar Vihmar. Vahetult enne esietendust jagas Vihmar oma mõtteid videointervjuus, kus muuhulgas tuli jutuks Williamsi näidendi aktuaalsus 60 aastat pärast esmailmumist.
Ugala teatris lavale jõudev suhtedraama „Orpheus allilmas“ on oma teema-asetuselt samavõrd ajakohane tänasel päeval, kus meestekeskne ja klassivihast laetud maailm põrkub naiselikkuse, iha, armastuse ning läheduse januga.
Tegevus leiab aset keeluseaduse-aegse Ameerika väikelinnas. Sealse elu paiskab hukatuslikesse sündmustesse salapärase võõra Val’i (Rait Õunapuu) saabumine. Pealtnäha korralike linnakodanike minevikust hakkavad ühtäkki nähtavale ilmuma sünged ja valgustkartvad teod. Kogu selle segaduse ning kurjuse keskel üritavad iseennast ja oma õnne leida nii elupõletajast nooruke Carol (Adeele Sepp) kui ka oma mehe surma ootav Lady Torrence (Triinu Meriste).
Ingomar Vihmar ehk sõpradele lihtsalt „inks“ on varasemalt töötanud kümmekond aastat Ugala teatris näitleja ja lavastajana, olnud mõned aastad vabakutseline lavastaja ja teeninud leiba reklaamifirmas copywriterina. Seejärel oli ta kümmekond aastat Eesti Draamateatri palgaline lavastaja ning alates 2015. aastast kannab ta ametinimetust Endla teatri loominguline juht.
Lavastuste nimekiri on Vihmaril pikk ja kirev: alustades mustlaste muinasjuttudest, põigates hip-hopi radadele lavastuses „Küpressimägi“, toonud lavale täpselt 200 korda täissaalidele mängitud publikulemmiku „Täismäng“, Soome dramaturgia maaletoomise ning kaasaegse briti dramaturgia nagu Mark Ravenhilli ja teiste in-yer-face põlvkonna autorite kõrval kuulub Vihmari jäägitu armastus aga hoopiski „tolmuste klassikute“ Ibseni-Williamsi-Strindbergi tekstidele.
Ugala teatris esietenduv „Orpheus allilmas“ on Vihmari jaoks juba kolmas kohtumine Tennessee Williamsiga. 2014. aastal lavastas ta Laitse Graniitvillas näidendi „Kass tulisel plekk-katusel“ ja aasta hiljem Endla teatri suurel laval „Tramm nimega Iha“.
Küsis Heigo Teder, videorežii Katre Sulane.