Kui septembris müristab, on jaanuaris külma küllalt! (vanarahva tarkus)

Aga köögis oli soe, isegi palav. Pliidil podises supp, mille valmistamiseks oli tarvilik viilutada 35 suurt porrulauku, ja mitte ainult. Ahjud huugasid 200 kraadi ringis, koogid küpsesid ja külmunud – ei ikka sügavkülmutatud – vaarikad sulasid.

Kella kuueks olime nö tehnilis-loomingulised ettevalmistused lõpetanud ja valmis publikule tere-kätt andma. Esimene külastaja saabus kümme minutit pärast kuute.

Plaadikeerutamise järg oli jõudnud valgustaja Martini kätte. Käiku läksid tema lemmiklood vinüülidelt ja CD plaatidelt.

Kohviku rõdul, mis oli lumme mattunud, vehkisid labidatega väga kahtlased puhvaikades ja viltides ”agendid” (NR. 007 ja NR 700). Oleg oli töödejuhataja ja teatrijuht Hillar oli lihtsalt labidamees. Lumekoristus rõdul algas.

Viienda kohvikuõhtu supikeetmist juhatas näitleja Janek. Jah, tema oli peakokk, kelle valitud retsepti järgi said külalised mekkida porrulaugu- ja sinihallitusjuustusuppi. Supi kõrvale pakuti mitmevijakuklit rohelise maitsevõiga. Kohvikutoimkonnas sebisid Indrek, Carita, Meelis, Kata-Riina, Tanel, Vilma, Liia, Peeter K. ja Aarne, nn ”esietendus” oli see näitleja Andres T. ja reklaamijuhi Merle jaoks. Ahjaa, üks planeeritud ettekandja oli nädalapäevad tagasi talvespartakiaadil murdnud jalaluu ning temale (peakunstnik Jaanus) usaldati seekord kaks karku ja fotoaparaat, soovitustega istuda pukil ja zuumida. Tänud siinkohal Helile ja Kristiinale, kes kohvikuõhtuti oma õla alla panevad just seal, kus keegi meist ”pea kaotab” või ”luu murrab”...

Heiki Raudla kaasas 60-70ndate ajaloopooltundi ka endise Ugala direktori Enn Kose, kes Raudla tõstatatud teemadele väga värvikaid vastuseid ja selgitusi andis.

Marguse kuplee oli mahlakas (vt. sõnad allpool) ja vanameister Üllo improviseeris ette antud viisidel.

Helle ja Peeter K. koostasid viktoriiniküsimused. Mõlemale küsimusele vastas õigesti Tiiu Männiste, kellel nüüd võimalus Ugala etendustele vabapääsmeid kasutada.

Esimesel vaheajal näidatakse fuajees slaide detsembrikuisest kohvikuõhtust. Nobedad ettekandjad koristasid laudadelt tühjad nõud. Kellamees Oleg kuulutas vaheaja lõppenuks, sest kell tiksus kohvi-koogi-konjaki-aega. Lavale kutsuti näitleja Kadri, kelle lemmikretsepti järgi valmistatud kohupiima-vaarikakook ootas lauale kandmist. Koogid jagatud, rivistusid näitlejad baarileti taha, et sealt siis ette lugeda eelmise sajandi ametiühingu koosolekute protokollide žurnaalidest leitud värvikaid juhtumisi.

Teisel vaheajal näidati slaide 6.jaanuaril toimunud Ugala juubelipidustustest. Pea kolm tundi olid rõdul vahelduva eduga rassinud ”Agent 007” ja ”Agent 700”, lootuses, et nende töö ja vaev saab kuhjaga tasutud ja ehk saavad uue tööpäeva alguses kolleegidelt kiitussõnu kuulda... Tutkit brat!, taas hakkas lund sadama. Agendid otsustasid kokkuroogitud lumest liumäe ehitada ja seal nad siis lustisid pesukausiga mäest alla lastes.

Igal külalismuusikul, kes kohvikuõhtul käinud, on olnud oma lugu rääkida-mängida-laulda. Jaak Johanson tuli, kitarr kaenlas, juuksed püsti, ja tõi kaasa muusikalisi mõtteid kuuekümnendatest. Nauditav pooltund Jaagult igatahes!

Nagu heaks tavaks saanud jagasid ka seekord peakokad külalistele retseptilehti ning publik andis rohkelt tagasisidet täna toimunu kohta ja tehti ka ettepanekuid edaspidiste õhtute sisustamise osas.

Õhtu lõpetuseks laulsid Janek ja Kadri Jacques Breli imeilusa loo ”Isabelle”. Klaveril saatis Peeter K.

Vaata, kes oli J.B. http://et.wikipedia.org/wiki/Jacques_Brel

Kogu õhtu võttis videolindile külalis-kaameramees Margo.

Ideed ja teostus: nii loomingulised kui tehnilised kui ka kontori ugalalased.

Täname külastajaid! Täname Heli ja tema nais-meeskonda! Täname juurikaladu OÜ Rigual!

Rõõmsa kohtumiseni 27.veebruaril 2010.

30. jaanuari RETSEPT

KUPLEE "UGALA" 1960 - 1970

Vaata pilte kohvikuõhtust