|
1949. aastal sai Ugala kunstiliseks juhiks Aleks Sats, kes kujunes kahe järgneva kümnendi jooksul ka Ugala produktiivseimaks lavastajaks (82 lavastust). Tema kõrval tõi Karl Ader välja 47 lavastust.
1950. aastal pälvis Ugala Sobko "Teise rinde taga" lavastuse eest Nõukogude Eesti preemia. Järgnenud aastate repertuaarist peeti esileküündivaiks lavastusteks Vilde "Vigaseid pruute", Hikmeti "Legendi armastusest" (mõlema lavastajaks Sats) ja Liivi "Varju" (lavastaja Ader).
1958. aastal osales Ugala festivalil Balti Teatrikevad Priede näidendiga "Kuigi on sügis" ja Zweigi "Majaga mere ääres" (mõlema lavastaja Sats) ning pälvis esimese koha ja laureaaditiitli. Näitlejatena särasid neis lavastustes Edgar Valge, Einari Koppel, Hilja Varem, Erika Torger, Laine Vaga, Heino Mandri, Eero Neemre ja Friedrich Tilk. 60-ndad aastad kujunesid Ugalale ääretult intensiivseks perioodiks. Publikumenu tõusis tänu repertuaarivalikule, milles olulise koha hõivas läti dramaturgia. Ei varem ega hiljem ole Ugalas löödud toonaseid mängukorrarekordeid: Vigante "Põuavälgud" (lavastaja Lucis, 1961) - 178 mängukorda Zivert "Münchhauseni kosjad" (lavastaja Sats, 1962) - 178 mängukorda Priede "Vika esimene ball" (lavastaja Sats, 1960) - 158 mängukorda Vigante "Igavesti haljad palmid" (lavastaja Sats, 1960) - 157 mängukorda Luts "Suvi" (lavastaja Torga, 1969) - 146 mängukorda Braginski ja Rjazanov "Hüva leili" (lavastaja Torga, 1970) - 146 mängukorda Kitzbergi "Kosjasõit" (lavastaja Ader, 1960) - 138 mängukorda Jne
Järjest suuremaks muutus teatrialase ettevalmistuse saanud näitlejate osakaal trupis. Ugala trupiga liitusid 60-ndail Leonhard Merzin, Ines Aru, Leila Säälik, Arvo Raimo, Enn Kose, Rein Malmsten, Eili Sild, Heino Torga, Peeter Jürgens, Anu Vabamäe, Andres Oks jpt. Paljud neist on jäänud Ugalasse tänaseni. 1967. aastal osales Ugala üleliidulisel teatrifestivalil Liivese "Mürgi perenaisega" (lavastaja Sats) ja pälvis II koha. Ugala hilisema käekäigu seisukohalt osutus see preemia epohhiloovaks. Nimelt hakati tänu sellele ka kõrgel-kaugel huvi tundma Ugala kui terviku vastu ja leiti, et kunstiliselt väärikal teatril pole väärilist teatrimaja. Asuti ju ikka veel Koidu seltsi hoones, mis aasta-aastalt üha enam nõudmistele jalgu jäi. Unistus oma teatrimajast ei jäänudki enam unistuseks ja ettevalmistused algasid...
|