Kutseliseks teatriks. Operett, operett... ent mitte ainult (1926

Kutseliseks teatriks. Operett, operett... ent mitte ainult (1926 - 1939)

1925. aastaks oli Ugala seis kriitiline. "Olla või mitte olla?" muutus eluliseks küsimuseks. Majandusjuht Oskar Härm nägi väljapääsu vaid kutseliseks teatriks muutumises. Juhatus kaalus tema ettepanekut ja leidis selle põhjendatud olevat. Kutselise teatrina võiks Ugala palgata püsitrupi, mis annaks võimaluse tõsta lavastuste kunstilist taset, see omakorda tooks saali rohkem vaatajaid, mis aitaks suurendada teatri tulusid... Samuti võis loota, et kutselisele teatrile annab ka riik meelsamini toetust. Eeltööd algasid ning 1. veebruaril 1926. aastal sai Ugala kutseliseks teatriks.

Järgnevat kümnendit on Ugala ajaloos nimetatud operettide ajastuks - nimelt said repertuaari oluliseks osaks muusikalavastused - põhiliselt operetid, ent katsetati ka ooperižanris.
Ugalal oli oma orkester ja solistid; koor koosnes põhiliselt asjaarmastajatest.
Lavale jõudisd "Silva" ja "Traviata", "Mariza" ja "Bajadeer", "Viktoria ja tema husaar" ja "Tosca" kõrvuti lihtsamate lauleldustega. Ugala muusikalaval särasid Milvi Laid, Tooni Kroon ja Eino Uuli, liikumisnumbrite eest kandis hoolt Ida Urbel.

Ugala kunstilised juhid olid sel perioodil
1925 - 1926 Andres Särev
1926 - 1928 Eduard Lemberg
1928 - 1932 Alfred Mering
1932 - 1933 Valter Soosõrv
1933 - 1934 Karl Merits
1934 - 1936 Alfred Mering
1936 - 1941 Eduard Tinn

Eduard Tinni Ugalasse-tulekuga lõppes ka operettide ajastu. Leiti, et muusikalavastused on Ugalale liiga kulukad ning mitte alati pole tulemus uhkustamist väärt. Ugala lavale jõudsid tema käe all hoopiski Shakespeare'i "Othello", Molnari "Pal-tänava poisid" ja Wuolijoe "Niskamäe naised" ja "Niskamäe leib"...

Ugala truppi kuulusid sel ajal Salme Tamm, Aleksander Juhani, Aleksander Möldroo, Karl Söödor, Terje Kukk, Evi Rauer, Ants Viir, Anna Teder jt.

Teater edenes jõudsasti, ent üha enam andis tunda ruumiline kitsikus. Seasaare kõrtsi teine korrus polnud teatritegemiseks kindlasti mitte ideaalne paik. Ugala juhtkond alustas võitlust oma teatrimaja eest. Viljandi linn nõustus Ugalale andma krundi (Viljandi kesklinnas, umbes praeguse Ühispanga hoone kohal), arhitekt Sacharias visandas hoone projekti... Paraku sellega tolle maja lugu lõppeski. Raha, bürokraatia ja kohe-kohe alanud kurjad ajad panid majaehitusele punkti.

<< Alguste algus (1920 – 1925)		Heitlikud ajad. Pidevad kohandumised (1940 – 1949) >>